Nii üht koma teist!

Hei! Pole enam ammu väga palju aega leidnud sellisesse asjasse süvenemiseks. Kui keegi veel ei tea, siis asun sõjaväes, Tapal aega teenimas. Trenni pole just nii palju teha saanud kui oleks soovinud , kuid võistlused said vist enamus läbi käidud, kus alati plaanis on käia. Kui nüüd vormist rääkida,siis ega seda eriti ei ole. Lühikestel distantsidel nagu nt 10 km jääb juba kiirusest vajaka. Samas maratonis suutsin teha isikliku rekordi , joostes SEB il 42.195 km 3 h 11 min , mis pole üldsegi nii hull kui arvasin . Hetkel siis ei tea mis ja kuidas edasi. Eesti riik vajab teenimist, jalg vajab operatsiooni, hing tahab treenida ja mõistus ei taha töötada. Et siis arvan et kui kõik õnnestub , siis teen midagi ekstreemset enda jaoks. 100 km haanjas , kuhu plaanis minna, võivad olla mu elu kõige kaifimad, samas kõige hullemad tunded jooksurajal siiani, kindlasti on väike kartus suure jooksu ees, kuigi lähen selgete eesmärkidega ning loodan, et saan hakkama.Varem siis maksimum misd läbinud olen on 42 km , ja nüüd siis peaks rohkem kui poole rohkem jooksma. Siinkohal tahan väga tänada Evelit ja Eliset , kuna kui ma sinna jooksule peaks minema, siis tänu neile on mul võimalus seal pesitseda öö enne jooksu ja ka öö pärast jooksu , kuna arvan et pärast jooksu , kohe eriti ei liigu. Läheks siis 29 nda õhtul juba haanjasse , 30 ndal jookseks hommikust õhtuni, ja 31 ehk sünnal tuleks korra kodi ja siis sõjaväkke. Tuleks karm nv, aga peabki olema. Ma tahan teada, kas ma oleks selleks juba praegu võimeline. Järgmine nv proovin järele.


Olge tublid, kes iganes viitsib , hoidku pöialt!