Vahepala
Enne veel kui hakkan kirjutama , et kuidas mul läheb ja mis plaanid on, siis alustuseks tooks välja siin ühe pisikese katkendi raamatust " Sportimisel on reeglid" , - " Harjutamisel peab olema kindel eesmärk"
" Sportides on eesmärgiks kõrged tulemused. Sport on eluala, kus igat meie tulemust võrreldakse maailmatasemega. Ei ole olemas rahvuslikku kõrgushüpet, kuulitõuget ega korvpalli. Nähtavasti peitub selles karmis objektiivses võrdluses kogu spordi olemus, tema võlu ja külgetõmbejõud. Valinud sportlase karmi ja raske tee , peame püstitama endale kõrged eesmärgid. Ilma nendeta pole mõtet võtta ette pikki aastaid kestvat tegevust. Ainult selline eesmärk sunnib meid aastaid süstemaatiliselt harjutama, sunnib meid täitma režiiminõudeid, paljustki meeldivast loobuma. Kahtlemata ei jõua kõik sportlased kõrge rahvusvahelise tunnustuseni, ei võida medaleid olümpiamängudel ega maailmameistrivõistlustel. Paljude lagi on kodumaa tasand. Veelgi rohkem sportlasi jääb maakonna ja linna tasemele. Kui kõrgele spordimeisterlikkuse redelil keegi jõuab, selle määrab õnnestunud ja põhjendatud spordiala valikul töö- pidev süstemaatiline, päev-päevalt, aasta-aastalt üha raskemaks muutuv treening. Sportlane lakkab olemast momendil, kui ta tunneb, et ei suuda enam edasi minna , et ei jätku enam tahtejõudu, energiat. Miljonitest sportlastest saavutavad maailma tipptaseme vaid mõned sajad. Ülejäänud väsivad poolel teel ja astuvad kõrvale, tehes ruumi nendele, kellel on rohkem annet, tahtejõudu, soovi ennast ja teisi ületada, sportliku au ja kuulsuse nimel võistelda. "
Suur au ja tunnustus neile , kes on olümpiale jõudnud. Suurem au ja tunnustus neile , kes olümpial medalitele on tulnud. See teekond ei ole kerge. Gerd Kanter ja Heiki Nabi on saanud hakkama tegudega , mis annavad põhjust jälle uhkust tunda. Meie väikse riigi üle, kus spordiga tippu jõuda on küllaltki keeruline ning vajab tohutut pühendumust ja tööd, aastatepikkust tööd. Kuid need sportlased , kes ei saanud kõrgeid kohti, ei ole ka kehvad, nad on näinud tohutult vaeva, et niigi kaugele jõuda, nad on jõudnud maailma tasemele ning seal parim olla on juba kõrgem tase. Loodetavasti on kõigil neil tahtmist ja motivatsiooni edaspidiseks , kuigi pettumus võib neis olla suur, kuna tööd on tehtud palju ja rohkemgi veel .
Täpselt kuu aja pärast, ootab mind ees esimene suurema tähtsusega võistlus. See on Poolas toimuv 24 h jooksu Maailma- ja Euroopa Meistrivõistlused . Kuna see on minu esimene, siis olgem realistlikud ning arvestagem sellega , et seal edukas olla, tuleb veel aastaid palju vaeva näha. Ultrajooks on kaunis raske ala, kus ühel korral võid teha hea tulemuse, teinekord kimbutavad krambid ning katkestamine, see tähendabki väga pikka treenimist ning järjepidevust. Ultrajooks ei ole 100 m jooks, et ühel kuul saad mitu korda võistelda, lihtsalt füüsiliselt ei jõuaks. Seega on ka ebaõnnestumine suhteliselt valus, ning taastumine ja valmisolek järgmiseks ultraks võtab aega ning rohkem kui palju tahtejõudu. Tuleb säilitada pea külmana nagu ütles mulle Eesti esinumber ultrajooksus- Peeter Vennikas , " Sa tegid hea jooksu, aga ära nüüd üle mõtle, hoia pea külmana " Just nii ongi õige, Üks hea võistlus ei tee sinust veel parimat. Tõestada tuleb ennast korduvalt. Siiamaani olen järginud rangelt oma treeningkava ning ühtegi treeningut ära ei ole jätnud ega lühendanud vms. Enesetunne on hea ning on tunda, et Laulasmaast olen juba mõndaaega taastunud olnud ja saanud valmistuda 24h tunni jooksuks. Eriline on see jooks minu jaoks veel selle poolest, et see on minu elu esimene 24h jooks. Mis saab, seda näeme pärast võistlust, enne võistlust ei ole mõtet hakata siin sõnu loopima. Eesmärgid on muidugi olemas ja niisama lonkima ei lähe, kuid üritan siiski kahe jalaga maa peal olla ning pigem mõningad mõtted ja soovid enda teada hoida!
Ilmad on küll kehvad, aga leidke siiski vähemalt üle päeva, enda tervise heaks aega ning minge tehke värskes õhus kerge kõnd, jooks, rattasõit, rullitamine või mis iganes mis on natukenegi aktiivsem tegevus niisama olemisest!
" Sportides on eesmärgiks kõrged tulemused. Sport on eluala, kus igat meie tulemust võrreldakse maailmatasemega. Ei ole olemas rahvuslikku kõrgushüpet, kuulitõuget ega korvpalli. Nähtavasti peitub selles karmis objektiivses võrdluses kogu spordi olemus, tema võlu ja külgetõmbejõud. Valinud sportlase karmi ja raske tee , peame püstitama endale kõrged eesmärgid. Ilma nendeta pole mõtet võtta ette pikki aastaid kestvat tegevust. Ainult selline eesmärk sunnib meid aastaid süstemaatiliselt harjutama, sunnib meid täitma režiiminõudeid, paljustki meeldivast loobuma. Kahtlemata ei jõua kõik sportlased kõrge rahvusvahelise tunnustuseni, ei võida medaleid olümpiamängudel ega maailmameistrivõistlustel. Paljude lagi on kodumaa tasand. Veelgi rohkem sportlasi jääb maakonna ja linna tasemele. Kui kõrgele spordimeisterlikkuse redelil keegi jõuab, selle määrab õnnestunud ja põhjendatud spordiala valikul töö- pidev süstemaatiline, päev-päevalt, aasta-aastalt üha raskemaks muutuv treening. Sportlane lakkab olemast momendil, kui ta tunneb, et ei suuda enam edasi minna , et ei jätku enam tahtejõudu, energiat. Miljonitest sportlastest saavutavad maailma tipptaseme vaid mõned sajad. Ülejäänud väsivad poolel teel ja astuvad kõrvale, tehes ruumi nendele, kellel on rohkem annet, tahtejõudu, soovi ennast ja teisi ületada, sportliku au ja kuulsuse nimel võistelda. "
Suur au ja tunnustus neile , kes on olümpiale jõudnud. Suurem au ja tunnustus neile , kes olümpial medalitele on tulnud. See teekond ei ole kerge. Gerd Kanter ja Heiki Nabi on saanud hakkama tegudega , mis annavad põhjust jälle uhkust tunda. Meie väikse riigi üle, kus spordiga tippu jõuda on küllaltki keeruline ning vajab tohutut pühendumust ja tööd, aastatepikkust tööd. Kuid need sportlased , kes ei saanud kõrgeid kohti, ei ole ka kehvad, nad on näinud tohutult vaeva, et niigi kaugele jõuda, nad on jõudnud maailma tasemele ning seal parim olla on juba kõrgem tase. Loodetavasti on kõigil neil tahtmist ja motivatsiooni edaspidiseks , kuigi pettumus võib neis olla suur, kuna tööd on tehtud palju ja rohkemgi veel .
Täpselt kuu aja pärast, ootab mind ees esimene suurema tähtsusega võistlus. See on Poolas toimuv 24 h jooksu Maailma- ja Euroopa Meistrivõistlused . Kuna see on minu esimene, siis olgem realistlikud ning arvestagem sellega , et seal edukas olla, tuleb veel aastaid palju vaeva näha. Ultrajooks on kaunis raske ala, kus ühel korral võid teha hea tulemuse, teinekord kimbutavad krambid ning katkestamine, see tähendabki väga pikka treenimist ning järjepidevust. Ultrajooks ei ole 100 m jooks, et ühel kuul saad mitu korda võistelda, lihtsalt füüsiliselt ei jõuaks. Seega on ka ebaõnnestumine suhteliselt valus, ning taastumine ja valmisolek järgmiseks ultraks võtab aega ning rohkem kui palju tahtejõudu. Tuleb säilitada pea külmana nagu ütles mulle Eesti esinumber ultrajooksus- Peeter Vennikas , " Sa tegid hea jooksu, aga ära nüüd üle mõtle, hoia pea külmana " Just nii ongi õige, Üks hea võistlus ei tee sinust veel parimat. Tõestada tuleb ennast korduvalt. Siiamaani olen järginud rangelt oma treeningkava ning ühtegi treeningut ära ei ole jätnud ega lühendanud vms. Enesetunne on hea ning on tunda, et Laulasmaast olen juba mõndaaega taastunud olnud ja saanud valmistuda 24h tunni jooksuks. Eriline on see jooks minu jaoks veel selle poolest, et see on minu elu esimene 24h jooks. Mis saab, seda näeme pärast võistlust, enne võistlust ei ole mõtet hakata siin sõnu loopima. Eesmärgid on muidugi olemas ja niisama lonkima ei lähe, kuid üritan siiski kahe jalaga maa peal olla ning pigem mõningad mõtted ja soovid enda teada hoida!
Ilmad on küll kehvad, aga leidke siiski vähemalt üle päeva, enda tervise heaks aega ning minge tehke värskes õhus kerge kõnd, jooks, rattasõit, rullitamine või mis iganes mis on natukenegi aktiivsem tegevus niisama olemisest!
Comments
Post a Comment