Maailma- ja Euroopa Meistrivõistlused 24h jooksus, Poola, Katowice.


.....If You don´t live for Something
You will Die for Nothing....

Minu esimene. Esimene 24 h jooks- 184 km naudingut ja raskuste ületamist. Võitlus iseendaga. See oli võimas tunne. Esimene kord pidavat alati hästi meelde jääma:)

   Minu jaoks oli reisi algpunkt Laulasmaa, 5 ndal septembri hommikul startisid 3 autotäit jooksuhulle ja hooldetiim Poola poole. Esimene koonduspaik Eesti- Läti piiril. Kõik olemas, kõik tahtmist täis. Nii see algas. Pikk autosõit , vahepeal sirutuspeatused, Leedus tegime sportliku lõuna! Ja siis edasi, kuni Poolani välja, sedapuhku küll suhteliselt Leedu-Poola piiri lähedal asuvasse kämpimispaika, seal puhkasime esimese öö, et järgmisel päeval jätkata teekonda Katowice'i, mõnus laagriõhtu tunne oli:) Tegime pastat ning Heleen tegi pannkooke, väga mõnus oli!
  Hommikul panime klubikaaslastega oma laagrikese kokku ning asusime teele, Põhja Poolast-Lõuna Poolasse . 6.nda septembri õhtupoolikul olime kohal. 6 ndal lisandusid veel meiega hooldetiimist Ülle ning 7 ndal , eestlastest võidumees Aivar..Õhtusöök majutuskohas ning väike linnaga tutvumisring:)  
   7 ndal käisime veel linna peal pilte tegemas ja turiste mängimas:) Õhtul koosviibimine klubiga ning jagasime pidulikult numbrid kätte, öeldi, et vähemalt nii palju peab jooksma , kui rinnanumbri peal kirjas on:) Mul oli nr 155, sain hakkama:) .
  8 nda septembri hommik, hommikusöök, ettevalmistused minekuks ning siis juba bussi peale, millega viidi meid parki, kus jooks toimus, ümber järve, u 1,5 km ringil. Siis juba tuli kerge ärevus sisse, kui sai kõik ettevalmistused tehtud, teibitud, määritud ja stardivalmis. See melu oli meeletu. Kõik jooksjad ja hooldetiimid sagisid ringi ning tegid viimaseid ettevalmistusi. Ning siis , kõlas stardipauk, tagasiteed ei olnud, tuli teele asuda, algas minu esimene 24 tunni jooks.
  Algus oli rahulik, alustasime Aivariga üsna tagasihoidlikult, eestlastest olime alguses pea viimased, aga kiiret ei olnud kuhugile:) Kulgesime ilusti 6 tundi ära, siis tegime vahelduseks ühe ringi kõndi, et lihased vaheldust saaksid. Ning jätkasime jooksu. Vahepeal kerge supp, määre peale ja edasi, enne kui 12 tundi täis sai, tegime käigupealt kiire pasta, kuradima kuiv oli, üldse ei läinud alla. Aivaril läks tunduvalt paremini alla, või ta sundis ennast rohkem, jõudis veel mindki motiveerida, et söö söö, sa pead , pärast hakkab hea. Aga ei , pool pidin ära viskama, niisiis , pärast 12 tundi tegime jälle vahelduseks ühe kõndimise ringi. Ning siis Aivar ütles, et kui tahad võid nüüd väheke kiiremini minna, aga kiiret ei ole, võime ka 18 h koos joosta ja siis vaadata, kuidas enesetunne on . Mina aga tahtsin rohkem, kui võimeline olin. Põrutasin minema. Paar tundi oli päris hea. Sain Aivari ringiga kätte ning siis oleks võinud temaga jääda, aga ei , ikka oli vaja kiirustada ning 16-18 tunnid olid selle jooksu kõige hullemad. Ei suutnud enam sundida ennast. Söök ei tahtnud alla minna, ja teadmine et pingutasin üle , võttis motivatsiooni alla, olin pettunud, Henri suutis mind veel motiveerida ning kogu aeg miskit uut kokku segada ning selle toel sai veel natukene joostud, kuid siis... tuli sein ette , kõndimine hakkas domineerima, kui rajal olevad eestlased ei lasknud mul kõndida, kogu aeg püüti mind tagant utsitada. Kohati see õnnestus, kui kuni lõpuni välja , kulges minu jooks vahelduva kõnniga. Ilma klubikaaslasteta ei oleks ma 184 km sel korral läbinud. Neist oli palju abi, ma küll olin juba üpriski tõre ning ei suutnud end kuidagi motiveerida. Nii me kulgesime, vaikselt, aeg aina tiksus , ei teagi kas kasuks või kahjuks, aga nii ta tiksus.. lõpuni välja. kõlas lõpu sireen.
   Vahetult pärast jooksu lebasin raja ääres muruplatsil, olin kergelt pettunud, mitte selle pärast et ma 184 km jooksin, vaid sellepärast et pingutasin vahepeal üle. Kuid siis tehti mulle selgeks , et tegin hea jooksu, ning pettumus asendus imelise tundega, ma sain ju hakkama, ma ju ei katkestanud, ega hävinud. Ma olin teinud oma elu pikima jooksu, milleks pettuda? Emotsioonid vaheldusid kiirelt. Ja siis meid jooksutati, info liikumine oli kehva, kord pidime ühte kohta kõmpima, siis teise jne. aga pärast sellist jooksu oli see väga vaevaline. Aga koos saime siiski hakkama:) Aitäh Sandrale, kes oli väga abivalmis, ja muidugi terve tiim, koos oleme me kõige tugevamad:) Lõpuks jõudsime majutuspaika. Oli lõunasöögi ja lõpetamise aeg, minul igatahes söök alla ei läinud, mõned sõid isuga:) Tore oli vaadata. Kuid olin ikka nii läbi et suutsin autasustamise ajal laua taga magama jääda:) Korduvalt nokkides:) aga noo , usun et see on andestatav:) Siis sai mõned taastavad õlled teha, kuigi jah, eriti jaksu ei olnud, vajusin magama. Hommikul oli selline tunne, et oleks nagu kuskil väga kõvasti peksa saanud, aga samas oli hea, selline õnnestumise fiiling. Tagasi tulles jagunesid autod kahte leeri, 2 autot , mis liiguvad kiiremini, ja sõidavad ka öösel, kuna nii mõnigi pidi olema teisipäeva hommikul tööpostil. ja 1 auto võttis asja rahulikult. Ma valisin rahulikuma reisi:) Öösel telkisime Poola -Leedu piiri lähedal, seal samas kus tulles, ainult et kämpimiskoht oli kinni pandud, aga leidsime ilusa koha vee ääres promenaadil:) Uskuge mind, pärast sellist jooksu on autosõit kohati sama suur katsumus kui jooks  ise:)
   Teisipäeva õhtuks jõudsin koju, Olin väga läbi. Järgmisel päeval juba tööpostil. Mis sest et väheke uimane ja pika toimega, aga siiski kohal:)
   Aitäh kõigile kaasas olijatele. Nii suure meeskonnana ei ole Eesti varem tiitlivõistlustel väljas käinud, loodan et see lugu saab ilusa jätku:) Tänud kõigile kes jooksu onlines jälgisid , või huvi tundsid ning pöidlaid hoidsid, edu soovisid ning ka muul ajal toeks on olnud:)

Tunnen, et ajan õiget asja, loodan vastu pidada ilma tervise probleemideta ning tahtejõudu ja motivatsiooni olen sellel aastal saanud küllaga, et rahulikum periood selle pealt üle elada ning korralikult trenni teha!

Sel aastal veel mõned jooksud ka, Mõned rahulikult , lihtsalt osavõtu pärast, Priiduga teen ka 8 h orienteerumise kaasa, Saaremaal tahaks kolme päeva jooksul käia, Haanjas 100 km joosta oktoobri lõpus, kus tahaks olla parem kui eelmine aasta , ning Detsembris tahaks esmakordselt joosta ka "Viimase Öö Unistusel" Jooks uude aastasse , 12 h jooks,  algusega kell 12 päeval, aasta viimasel päeval, ning finish südaööl , kui raketid pauguvad:)


Värvilist sügist, ärge laske end morjendada kehvadest ilmadest ja pimedusest, tehke ikka, enda heaks!


















Tsau! 

Comments

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Haanja 100 ultra- kaua oodatud võit!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!