Endurance 24h sisehalli jooks Soomes Espoos.
Haanja100st kuni tänaseni mitte ühtegi postitust. See näitab minu ülimat laiskust, oskust mitte osata aega nii jagada, et ka kirjutamiseks aega jääks või siis tõesti ülisuur hõivatus igasuguste töö-,kooli- ja trenniasjadega.
Aga on viimane aeg väike kokkuvõte teha, kuidas asjad sujunud on ja mis tulekul.
Esimene tähtsaim lahing on 22-23.veebruar Soomes Espoos, kus toimub 24h jooksu sisehalli võistlus. Ilmselgelt on tegevust aukartust äratava võistlusega, kuna sisetingimustes sellise jooksu kogemus puudub ning ka osalenute kommentaar selle võistluse kohta on olnud ilustamata karm tõde, et seal ei ole kerge, kuiv õhk ja päris kõva pinnas mõjuvad päris laastavalt. Kuid tasub ilmselgelt proovida ja ei hakka salatsema, alla isikliku rekordi ma sinna püüdma ei lähe, kuigi ma tõesti ei oska täna öelda, mis mind seal ees ootab. 24h on iseenesest juba jooks, kus mul tõsist õnnestumist pole olnud ning teha seda 390 meetrisel ringil sisehallis saab kindlasti olema minu ultrajooksja teekonna juures üheks seni suurimaks proovikiviks ning samas ka kontrolliks, et milleks ma hetkel võimeline olen.
Ettevalmistused algasid selle jaoks paar nädalat pärast Viimase Öö Unistust, kus tegin oma uue isikliku tippmargi 12h jooksus ning distantsiks 121,2 km ning kokkuvõttes viies koht. Sellega sai pandud ka punkt Eesti Ultrajooksu seeriavõistlusele, kus mul õnnestus Peeter Vennikase järel saavutada tubli teine koht. Olen saanud korralikult treenida ning tervis on üsna hästi vastu pidanud, vaid ühe treeningu olen pidanud ettevaatuse tõttu ära jätma, kui oli väike külmetus kallal, kuid see õigustas end ning praeguseks olen saavutanud hea enesetunde ning ka kerge sammu treeningutel.
Motivatsiooni on küllaga. Tahan juba iseendale tõestada, et Poolas 2012 joostud 184 km ei ole enam praeguseks minu latt, veel vähem 2013 Hollandis joostud 168 km , kus oli muidugi ka muid põhjuseid, aga siiski. Nii et pöidlad pihku kamraadid, sõbrad ja tuttavad, kellele läheb korda, kuidas mul seal rajal läheb ning kujutavad korraks endale ette, mida see tegelikult endast kujutab, kuid seda on vist raske ette kujutada, kui ei ole ise kogenud:) Seni on pärast Hollandi MM i olnud kõik ultrajooksud suurte isiklikurekordi parandustega olnud, kas see seeria jätkub, näeme juba 23 nda veebruari hommikul kell 12, kui minu järjekorde 24h jooks lõppenuks kuulutatakse. Aitäh!
Aga on viimane aeg väike kokkuvõte teha, kuidas asjad sujunud on ja mis tulekul.
Esimene tähtsaim lahing on 22-23.veebruar Soomes Espoos, kus toimub 24h jooksu sisehalli võistlus. Ilmselgelt on tegevust aukartust äratava võistlusega, kuna sisetingimustes sellise jooksu kogemus puudub ning ka osalenute kommentaar selle võistluse kohta on olnud ilustamata karm tõde, et seal ei ole kerge, kuiv õhk ja päris kõva pinnas mõjuvad päris laastavalt. Kuid tasub ilmselgelt proovida ja ei hakka salatsema, alla isikliku rekordi ma sinna püüdma ei lähe, kuigi ma tõesti ei oska täna öelda, mis mind seal ees ootab. 24h on iseenesest juba jooks, kus mul tõsist õnnestumist pole olnud ning teha seda 390 meetrisel ringil sisehallis saab kindlasti olema minu ultrajooksja teekonna juures üheks seni suurimaks proovikiviks ning samas ka kontrolliks, et milleks ma hetkel võimeline olen.
Ettevalmistused algasid selle jaoks paar nädalat pärast Viimase Öö Unistust, kus tegin oma uue isikliku tippmargi 12h jooksus ning distantsiks 121,2 km ning kokkuvõttes viies koht. Sellega sai pandud ka punkt Eesti Ultrajooksu seeriavõistlusele, kus mul õnnestus Peeter Vennikase järel saavutada tubli teine koht. Olen saanud korralikult treenida ning tervis on üsna hästi vastu pidanud, vaid ühe treeningu olen pidanud ettevaatuse tõttu ära jätma, kui oli väike külmetus kallal, kuid see õigustas end ning praeguseks olen saavutanud hea enesetunde ning ka kerge sammu treeningutel.
Motivatsiooni on küllaga. Tahan juba iseendale tõestada, et Poolas 2012 joostud 184 km ei ole enam praeguseks minu latt, veel vähem 2013 Hollandis joostud 168 km , kus oli muidugi ka muid põhjuseid, aga siiski. Nii et pöidlad pihku kamraadid, sõbrad ja tuttavad, kellele läheb korda, kuidas mul seal rajal läheb ning kujutavad korraks endale ette, mida see tegelikult endast kujutab, kuid seda on vist raske ette kujutada, kui ei ole ise kogenud:) Seni on pärast Hollandi MM i olnud kõik ultrajooksud suurte isiklikurekordi parandustega olnud, kas see seeria jätkub, näeme juba 23 nda veebruari hommikul kell 12, kui minu järjekorde 24h jooks lõppenuks kuulutatakse. Aitäh!
Comments
Post a Comment