3 päeva, 3 rekordit, ehk mis juhtus Saaremaa kolme päeva jooksul!?
Kui nüüd aus olla, ja natukene egoistlikult enesekindel, siis enamvähem sellist tulemust ma ootasingi, isegi veidikene paremat, kuigi ka see oli rahuldav! Kuna kiirus on nii nagu on see aasta, siis rekordeid on saanud teha paljudel jooksudel. Saaremaa kolme päeva jooksu maratoni üldajaks sain 2h 36 min 46 sek, just need 46 sekundit on üleliigsed, mida ei oleks tohtinud tulla! Aga nüüd siis kõigest natukene lähemalt.
Reede hommik, kell on pool 8, väljas on miinus 5 kraadi, auto klaasid on jääs, kas talv on juba kohal? Väikene ilmaehmatus hommikul ning siis juba kell 8.30 startisime vaikselt lääne suunal, ühte autosse mahub ikka häid jooksjaid palju, nii oligi meil viis jooksjat koos ning lõbus seiklus sai alguse. Mida Saaremaale lähemale, seda ilusamaks ilm läks, no päriselt ka, hommikune miinus viis oli stardiajaks muutunud pluss viieks, päike säras ning tuult nagu õieti ei olnudki. Võtsime rahuliku reisitaktika, et parem varem, kui kiirustades narveerida. Teada värk, et kui saarel seesugune jooks toimub, siis rahvast, kes üle lahesopi tahavad, on palju, seega bronnisime ilusti varajased piletid ning 12 paiku olime juba saarel, sealt liikusime Orissaarde, kus tegime väikese lõunapausi. Kahjuks läks seal söögikohas ootamisega nii kaua aega, et ma ei saanudki tervet pastat ära süüa, sest stardini oli jäänud vähem kui neli tundi, ma olen reeglina ikka lühikese jooksu starti läinud koriseva kõhuga, siis on kergem joosta:) Toit maitses muidugi päris kenasti, oleksin hea meelega kõik ära söönud, aga pidin ikkagi ennast keelama ja mitte ahvatlustega kaasa minema. Pärast kosutavat lõunapausi võtsime otsejoones teekonna Kuressaarde. Olime autos küll viiekesi, aga Kuressaares läksid meie teed väikestviisi laiali, kõigepealt viskasime Ilmari ja Rellu ära nende ööbimispaika, siis käisime GO Spas Mare ja Heli ööbimiskohta üle kaemas ning panime jooksuriided selga. Suundusime starti. Nagu mainitud, ilm oli kiire jooksu jaoks väga hea ning stardijoonel tundsin end enesekindlalt, uskusin siiralt, et 36 minutit suudan täna alistada, aga tutkit Vasja, olin rajal 8 sekundit eesmärgist kauem, kuigi uus 10 km rekord sai püstitatud. Esimene etapp lõpuajaga 36:08 pakkus siiski kerget rahulolu, kuid ka väikest kripeldust, et oleks ju saanud selle 8 sekundit kuskilt näpistada. Aga mis siin salata, jooksin kogu aeg nii kuidas jaksasin ja ei andnud kordagi kuskil alla, ja kes teavad, siis mul on just see probleem, et ei suuda nii palju hapnikku läbi lasta, nii et keha jaksab, aga organismil jääb veel veidi vajaka, keskmine pulss oli ka minule kohaselt kõrge, umbes 196 lööki per minut, see taob ikka korralikult üle. Muidugi on mul veel hea meel selle üle, et ka Heli ja Mare tegid enda uued kümne kilomeetri rekordid! Pärast jooksu sain kätte Raili- toreda ultrajooksja, Saaremaa kohalik, teadatuntud ultrajooksja ja üdini sõbralik ja sportlik inimene. Tutvusime esmakordselt Laulasmaa ultral, kus sai mingi osa rajast koos joostud, nüüd arutasimegi Railiga, et me väga pikalt koos ei jooksnudki, vähem kui poolmaratoni, aga selle ajaga jõudsime palju rääkida ning olime teineteisele toeks kuni jooksu lõpuni. Aga nii hea mulje suutsin siiski jätta, et Saaremaal oli just Tema see, kes mind külalislahkelt vastu võttis ja minuga need kolm päeva koos oli. Muidugi lugu, kuidas ma üldse selle öömaja võimaluse leidsin, on natukene pikem ja vägagi saatuslik, aga see selleks. Ma olen ülimalt rahul ja mulle meeldib alati, kui ma saan jooksult midagi enamat kui seda on lihtsalt tulemus lõpuprotokollis, Saaremaa jooks just seda ongi, see on midagi enamat kui lihtsalt üks võistlus. Esimese õhtu veetsime puhates, pastat süües ja jutustades, huvitavate inimestega on hea rääkida, juttu oleks jagunud vist hommikuni, aga kuna tegemist on siiski kolme päeva jooksuga, siis 12 aeg ikka läksime magama ära, et hommikul jälle lahinguvalmis olla.
Teine päev, Start on kell 12 Sõrve kandis, seekord läksime sinna enda autoga, mitte võistlejate bussiga, kuna Raili pidi pärast jooksu veel tööle minema otse, kuna Aurigos oli sünnipäev ja Rademar pidi täies koosseisus klientide soove täitma:) Hommikul soojenduse ajal oli tunne päris hea, ei saanud arugi, et eelmisel päeval sai kümne kilomeetri rekord tehtud. Võtsin enesekindlalt sellise tempo, et esimeses pooles jooksen 31 minuti kanti ja siis teise poole 29 minutiga, kokku 16 km, aga jällegi, jäi natukene puudu, 12 sekundit oli see aeg, mis jäi mind lahutama 1h 00 min piirist, mida ma alistama läksin. Aga jooksu üle nuriseda ei saa, suutsin ilusti tempot hoida ja pärast kaheksandat kilomeetrit järgmise käigu leida ning mõned jooksjad veel kinni nabida enne lõppu. Kuigi jah, see 12 sekundit jäid kripeldama, aga see on mõnes mõttes ju hea ka, on mida püüda jälle! Ja taaskord, Heli ja Mare tegid enda möödunud aasta Saaremaa jooksu II etapi uued rekordid, mis on hea näitaja! Pärast jooksu läksime Railiga Aurigosse, Tema tööle, mina poodi ja siis koju puhkama. Tegin kerge pasta ja siis oli aeg juba nii kaugel, et läksime Heli ja Marega sööma(ajasin veel ühe pasta kerre) ning siis klubisse Privileeg, kus toimus jooksjatele mõeldud üritus. Söömas käies kohtasime veel Jooksupartneri naistega, kes olid ka ennast laadima tulnud. Mina muidugi rääkisin neile, et viimane päev on kõige lihtsam ja ilm tuleb ilus päikesepaisteline. Nii palju siis sellest, ma ei tahtnud hommikul nende nägusid näha, kui sadas paduvihma ja möllas korralik saaretuul!:) Seal kohtasin ka ühte jooksjat, kes tuleb Haanjasse esmakordselt ultrat jooksma! Nii, et Jaana, me usume Sinusse ja sa saad hakkama! Hoian pöialt! Pärast klubis sai rahulikult Sigmari ja Aaspere patsaanidega juttu aetud, mõned uued tuttavad leitud ja siis 23 aeg juba kodu ära, sest tahtsin viimasel päeval uuesti proovida alla tunni joosta, distants oli ju 195 m lühem kui teisel päeval. Ma ei ole päris tõsiselt varem Saaremaa jooksul nii palju jooksjaid klubis näinud, et isegi liikuda oli seal raske, aga see on fun ja see käibki selle jooksu juurde! Magama sain jälle 12 aeg ning puhkasin ilusti kolmanda päeva hommikuks välja.
Kolmas päev, start kell 11, hommikul välja vaadates oleme Railiga veidikene üllatunud, vihm peksab vastu aknaklaasi ja tuul viliseb nagu tahaks kohe kohe tuppa tulla! Aga sportlased ei lase ennast ilmast heidutada, ja tuleb korrata teadatuntud mõtet, et ilm on kõigil ühesugune, seega stardijoonel oleme me kõik võrdses seisus. Ma olin hommikul taaskord enesekindel. Lahe oli muidugi vaadata kõikide jooksjate nägusid, ikkagi kolmas päev, mõned juba väga väsinud, teised erksad nagu säraküünlad, mõnedel on möödunud õhtu klubitamisest veel kerge särin sees. Ja kurat, ma arvasin, et nüüd tuleb küll alla tunni jooks, ma uskusin seda isegi päris kaua, nii kaua kuni kuskilt nurga tagant hakkas tuul, selline sajaga ja otse peale, nii et jooksid nagu vasta seina kogu aeg, see oli ikka meeletu, ja seda nii mõned kilomeetrid, kõik muu oli justkui paigas, pehmeks muutunud kruusatee lõik oli ka muidugi see, mis minu tulemusele väikese põntsu pani, aga siiski, enesetunne oli päris hea, teises pooles taaskord korralik käiguvahetus, noppisin mitu head jooksjat ülesse ning olin üldarvestuses 21. eelnevatel päevadel 28. ja 26. ja üldkohaks tuli 24, mis on täitsa rahuldav. Aga ajaliselt ei olnud eriti palju neid jooksjaid, kes oleksid olnud viimasel päeval kiiremad kui teisel, eks ilm tegi oma töö. Aga lõppkokkuvõttes olen ma ikkagi rahul, väikeste mööndustega, aga siiski rahul!
Sellega on nüüd nii, et rääkida oleks veel väga palju, aga ma lihtsalt ei jaksa kõike siia kirja panna, ehk tulevikus saab veel mingis postituses mõningaid asju välja tuua, aga proovin piiri pidada, muidu jääte lugedes magama.
Ma tänan, ma olen siiralt tänulik Railile ja Tema tütrele Carmelinile, kes kannatasin mind ära ja pakkusid mulle väga mõnusat olemist, rikkalikku toidulauda ja vahvat seltskonda. Ma tänan meie auto reisiseltskonda, väga toreda sõidu eest, ilma Teieta oleks ju halb. Ma tänan Jooksupartneri jooksjaid, kellega mul oli au koos võistelda! Ma tänan Saaremaa jooksu korraldajaid super korralduse eest. Ja muidugi tänan ma kõiki teisi, kellele läheb see korda ja kes on kuidagi oma panuse sellesse kõigesse andnud! Siinkohal ma ka lõpetan, loodan, et sai enamus kirja, ja mis ei saanud, see las olla nii kuis on, ega ma veel blogi kinni ei pane ja muljetada saab veel.
Ma mainisin eelmisest postituses, et jäänud on veel kaks starti, Saaremaa ja Haanja, üks on tehtud, Haanja on jäänud, ma väga loodan, et saan ilusti tervise korda ja Haanjaks olen sama hea, kui terve selle hooaja, pärast Haanjat võtan hoo natukeseks maha, lihtsalt, tuleb natukene rohkem koolile pühenduda ja seal asjad korda ajada, et siis saaks hiljem jälle rohkem jooksule aega pühendada! Teen veel pärast Haanjat tegelikult ühe stardi veel novembris, see on selline väga huvitav, esmakordne ja ka ainulaadne jooks Stockholm TunnelRun, mis pärast seda võistlust avatakse liiklusele ja rohkem seal sellist üritust ei tule! Ma räägin sellest jooksust hiljem lähemalt, ja ka sellest, mis siis pärast seda Haanjat ikkagi saab ja kui palju ma pean hoogu maha võtma, et asjadega joonele saada! Aga suure tõenäosusega, sellel aastal ma rohkem ei võistle, aga sellest ma saan rääkida alles pärast Haanjat, kui olen treeneriga ka sellest rääkinud ja otsused vastu võtnud!
Kõik mis ma teen, teen ma ikkagi selle nimel, et olla ühel päeval jälle parem, kiirem ja tugevam, vastupidavam ning rekordite valmis!
Tänud, värvilist sügist ning olge liikuvad ja liikudes olge nähtavad!
Reede hommik, kell on pool 8, väljas on miinus 5 kraadi, auto klaasid on jääs, kas talv on juba kohal? Väikene ilmaehmatus hommikul ning siis juba kell 8.30 startisime vaikselt lääne suunal, ühte autosse mahub ikka häid jooksjaid palju, nii oligi meil viis jooksjat koos ning lõbus seiklus sai alguse. Mida Saaremaale lähemale, seda ilusamaks ilm läks, no päriselt ka, hommikune miinus viis oli stardiajaks muutunud pluss viieks, päike säras ning tuult nagu õieti ei olnudki. Võtsime rahuliku reisitaktika, et parem varem, kui kiirustades narveerida. Teada värk, et kui saarel seesugune jooks toimub, siis rahvast, kes üle lahesopi tahavad, on palju, seega bronnisime ilusti varajased piletid ning 12 paiku olime juba saarel, sealt liikusime Orissaarde, kus tegime väikese lõunapausi. Kahjuks läks seal söögikohas ootamisega nii kaua aega, et ma ei saanudki tervet pastat ära süüa, sest stardini oli jäänud vähem kui neli tundi, ma olen reeglina ikka lühikese jooksu starti läinud koriseva kõhuga, siis on kergem joosta:) Toit maitses muidugi päris kenasti, oleksin hea meelega kõik ära söönud, aga pidin ikkagi ennast keelama ja mitte ahvatlustega kaasa minema. Pärast kosutavat lõunapausi võtsime otsejoones teekonna Kuressaarde. Olime autos küll viiekesi, aga Kuressaares läksid meie teed väikestviisi laiali, kõigepealt viskasime Ilmari ja Rellu ära nende ööbimispaika, siis käisime GO Spas Mare ja Heli ööbimiskohta üle kaemas ning panime jooksuriided selga. Suundusime starti. Nagu mainitud, ilm oli kiire jooksu jaoks väga hea ning stardijoonel tundsin end enesekindlalt, uskusin siiralt, et 36 minutit suudan täna alistada, aga tutkit Vasja, olin rajal 8 sekundit eesmärgist kauem, kuigi uus 10 km rekord sai püstitatud. Esimene etapp lõpuajaga 36:08 pakkus siiski kerget rahulolu, kuid ka väikest kripeldust, et oleks ju saanud selle 8 sekundit kuskilt näpistada. Aga mis siin salata, jooksin kogu aeg nii kuidas jaksasin ja ei andnud kordagi kuskil alla, ja kes teavad, siis mul on just see probleem, et ei suuda nii palju hapnikku läbi lasta, nii et keha jaksab, aga organismil jääb veel veidi vajaka, keskmine pulss oli ka minule kohaselt kõrge, umbes 196 lööki per minut, see taob ikka korralikult üle. Muidugi on mul veel hea meel selle üle, et ka Heli ja Mare tegid enda uued kümne kilomeetri rekordid! Pärast jooksu sain kätte Raili- toreda ultrajooksja, Saaremaa kohalik, teadatuntud ultrajooksja ja üdini sõbralik ja sportlik inimene. Tutvusime esmakordselt Laulasmaa ultral, kus sai mingi osa rajast koos joostud, nüüd arutasimegi Railiga, et me väga pikalt koos ei jooksnudki, vähem kui poolmaratoni, aga selle ajaga jõudsime palju rääkida ning olime teineteisele toeks kuni jooksu lõpuni. Aga nii hea mulje suutsin siiski jätta, et Saaremaal oli just Tema see, kes mind külalislahkelt vastu võttis ja minuga need kolm päeva koos oli. Muidugi lugu, kuidas ma üldse selle öömaja võimaluse leidsin, on natukene pikem ja vägagi saatuslik, aga see selleks. Ma olen ülimalt rahul ja mulle meeldib alati, kui ma saan jooksult midagi enamat kui seda on lihtsalt tulemus lõpuprotokollis, Saaremaa jooks just seda ongi, see on midagi enamat kui lihtsalt üks võistlus. Esimese õhtu veetsime puhates, pastat süües ja jutustades, huvitavate inimestega on hea rääkida, juttu oleks jagunud vist hommikuni, aga kuna tegemist on siiski kolme päeva jooksuga, siis 12 aeg ikka läksime magama ära, et hommikul jälle lahinguvalmis olla.
Teine päev, Start on kell 12 Sõrve kandis, seekord läksime sinna enda autoga, mitte võistlejate bussiga, kuna Raili pidi pärast jooksu veel tööle minema otse, kuna Aurigos oli sünnipäev ja Rademar pidi täies koosseisus klientide soove täitma:) Hommikul soojenduse ajal oli tunne päris hea, ei saanud arugi, et eelmisel päeval sai kümne kilomeetri rekord tehtud. Võtsin enesekindlalt sellise tempo, et esimeses pooles jooksen 31 minuti kanti ja siis teise poole 29 minutiga, kokku 16 km, aga jällegi, jäi natukene puudu, 12 sekundit oli see aeg, mis jäi mind lahutama 1h 00 min piirist, mida ma alistama läksin. Aga jooksu üle nuriseda ei saa, suutsin ilusti tempot hoida ja pärast kaheksandat kilomeetrit järgmise käigu leida ning mõned jooksjad veel kinni nabida enne lõppu. Kuigi jah, see 12 sekundit jäid kripeldama, aga see on mõnes mõttes ju hea ka, on mida püüda jälle! Ja taaskord, Heli ja Mare tegid enda möödunud aasta Saaremaa jooksu II etapi uued rekordid, mis on hea näitaja! Pärast jooksu läksime Railiga Aurigosse, Tema tööle, mina poodi ja siis koju puhkama. Tegin kerge pasta ja siis oli aeg juba nii kaugel, et läksime Heli ja Marega sööma(ajasin veel ühe pasta kerre) ning siis klubisse Privileeg, kus toimus jooksjatele mõeldud üritus. Söömas käies kohtasime veel Jooksupartneri naistega, kes olid ka ennast laadima tulnud. Mina muidugi rääkisin neile, et viimane päev on kõige lihtsam ja ilm tuleb ilus päikesepaisteline. Nii palju siis sellest, ma ei tahtnud hommikul nende nägusid näha, kui sadas paduvihma ja möllas korralik saaretuul!:) Seal kohtasin ka ühte jooksjat, kes tuleb Haanjasse esmakordselt ultrat jooksma! Nii, et Jaana, me usume Sinusse ja sa saad hakkama! Hoian pöialt! Pärast klubis sai rahulikult Sigmari ja Aaspere patsaanidega juttu aetud, mõned uued tuttavad leitud ja siis 23 aeg juba kodu ära, sest tahtsin viimasel päeval uuesti proovida alla tunni joosta, distants oli ju 195 m lühem kui teisel päeval. Ma ei ole päris tõsiselt varem Saaremaa jooksul nii palju jooksjaid klubis näinud, et isegi liikuda oli seal raske, aga see on fun ja see käibki selle jooksu juurde! Magama sain jälle 12 aeg ning puhkasin ilusti kolmanda päeva hommikuks välja.
Kolmas päev, start kell 11, hommikul välja vaadates oleme Railiga veidikene üllatunud, vihm peksab vastu aknaklaasi ja tuul viliseb nagu tahaks kohe kohe tuppa tulla! Aga sportlased ei lase ennast ilmast heidutada, ja tuleb korrata teadatuntud mõtet, et ilm on kõigil ühesugune, seega stardijoonel oleme me kõik võrdses seisus. Ma olin hommikul taaskord enesekindel. Lahe oli muidugi vaadata kõikide jooksjate nägusid, ikkagi kolmas päev, mõned juba väga väsinud, teised erksad nagu säraküünlad, mõnedel on möödunud õhtu klubitamisest veel kerge särin sees. Ja kurat, ma arvasin, et nüüd tuleb küll alla tunni jooks, ma uskusin seda isegi päris kaua, nii kaua kuni kuskilt nurga tagant hakkas tuul, selline sajaga ja otse peale, nii et jooksid nagu vasta seina kogu aeg, see oli ikka meeletu, ja seda nii mõned kilomeetrid, kõik muu oli justkui paigas, pehmeks muutunud kruusatee lõik oli ka muidugi see, mis minu tulemusele väikese põntsu pani, aga siiski, enesetunne oli päris hea, teises pooles taaskord korralik käiguvahetus, noppisin mitu head jooksjat ülesse ning olin üldarvestuses 21. eelnevatel päevadel 28. ja 26. ja üldkohaks tuli 24, mis on täitsa rahuldav. Aga ajaliselt ei olnud eriti palju neid jooksjaid, kes oleksid olnud viimasel päeval kiiremad kui teisel, eks ilm tegi oma töö. Aga lõppkokkuvõttes olen ma ikkagi rahul, väikeste mööndustega, aga siiski rahul!
Sellega on nüüd nii, et rääkida oleks veel väga palju, aga ma lihtsalt ei jaksa kõike siia kirja panna, ehk tulevikus saab veel mingis postituses mõningaid asju välja tuua, aga proovin piiri pidada, muidu jääte lugedes magama.
Ma tänan, ma olen siiralt tänulik Railile ja Tema tütrele Carmelinile, kes kannatasin mind ära ja pakkusid mulle väga mõnusat olemist, rikkalikku toidulauda ja vahvat seltskonda. Ma tänan meie auto reisiseltskonda, väga toreda sõidu eest, ilma Teieta oleks ju halb. Ma tänan Jooksupartneri jooksjaid, kellega mul oli au koos võistelda! Ma tänan Saaremaa jooksu korraldajaid super korralduse eest. Ja muidugi tänan ma kõiki teisi, kellele läheb see korda ja kes on kuidagi oma panuse sellesse kõigesse andnud! Siinkohal ma ka lõpetan, loodan, et sai enamus kirja, ja mis ei saanud, see las olla nii kuis on, ega ma veel blogi kinni ei pane ja muljetada saab veel.
Ma mainisin eelmisest postituses, et jäänud on veel kaks starti, Saaremaa ja Haanja, üks on tehtud, Haanja on jäänud, ma väga loodan, et saan ilusti tervise korda ja Haanjaks olen sama hea, kui terve selle hooaja, pärast Haanjat võtan hoo natukeseks maha, lihtsalt, tuleb natukene rohkem koolile pühenduda ja seal asjad korda ajada, et siis saaks hiljem jälle rohkem jooksule aega pühendada! Teen veel pärast Haanjat tegelikult ühe stardi veel novembris, see on selline väga huvitav, esmakordne ja ka ainulaadne jooks Stockholm TunnelRun, mis pärast seda võistlust avatakse liiklusele ja rohkem seal sellist üritust ei tule! Ma räägin sellest jooksust hiljem lähemalt, ja ka sellest, mis siis pärast seda Haanjat ikkagi saab ja kui palju ma pean hoogu maha võtma, et asjadega joonele saada! Aga suure tõenäosusega, sellel aastal ma rohkem ei võistle, aga sellest ma saan rääkida alles pärast Haanjat, kui olen treeneriga ka sellest rääkinud ja otsused vastu võtnud!
Kõik mis ma teen, teen ma ikkagi selle nimel, et olla ühel päeval jälle parem, kiirem ja tugevam, vastupidavam ning rekordite valmis!
Tänud, värvilist sügist ning olge liikuvad ja liikudes olge nähtavad!
Comments
Post a Comment