Teiste õnnestumine-motivaator omaette!
Ma ise pidin pärast Aaspere-Haljala rahvajooksu võtma vastu kerge väsimuse, vähem kui nädal pärast maratoni ja 3 päeva pärast Aaspere jooksu käidud Porkuni jooksul ei nautinud ma seda enam nii väga, organism oli väsinud, kuid see on loomulik, päris raske nädal oli seljataga, kirss tordil oli muidugi juba päev pärast Porkuni jooksu toimuv SEB Tartu Rattamaraton, kuhu läksin juba selge eesmärgiga sõita ohutult, nautida ning mitte enam organismi koormata. Nautisin meie HAKA Plasti rattatiimi seltskonda ning rahvasportlase elu, ei mingeid pingeid, vaid puhas rõõm veeta ilus pühapäev töökaaslastega spordirajal. Nagu ikka traditsiooniline piknik ning meeleolukas tagasisõit Tartust lõppes saunatamisega, kuhu ma ise ei jaksanud minna, kuna olin tervest sellest 7 päevasest neljasest võistlusseeriast väsinud. 7 päeva sisse mahtus SEB Tallinna jooksumaratoni 42.195 km uus isiklik rekord, Aaspere-Haljala 7 km( kuuldu põhjal rajarekord) , Porkuni rahvajooks 6,2 km ning lõbus SEB Tartu Rattamaratoni 40 km. Kõik see oli hea ning kulus ära ettevalmistuseks edaspidiseks. 28 ndal septembril sai joostud juba vähe värskema olekuga Tapa Rahvajooksul, kus sain jälle kiiremini joosta ning 7,4 km ajaga 27min43 sek andsid mulle üldarvestuses II koha, ees oli tükk tühja maad, teisest klassist jooksja Elar Vulla sai võtta jooksu kergelt ning keegi tema esikohta ei ohustanud. Seljataga aga jälitasid mind noored tahtmist täis jooksjad, õnneks suutsin enda paremuse maksma panna ning kolmas koht oli turvaliselt kaugel. Aga see selleks, see oli sissejuhatuseks sellele, mis toimus täna...
Täna toimus ilusas sügises Tartus 3.ndat korda Tartu linnamaraton. Ilmaga vedas meil kõigil, tuult põhimõtteliselt ei olnud, päikest ka mitte, temperatuur oli jooksuks enam kui sobilik. Rada oli üleootuste huvitav, ei olnud üldse nii lihtne, erinevad tõusud ja laskumised,väga palju pöördekohti, astumised kõnniteele ja sealt maha, kruusateed, trepp Atlantise ees, ränk tõus mõned kilomeetrid enne lõppu Toomemäel olid need märksõnad, mis iseloomustavad Tartu maratoni ilu ja valu. Aga ma räägin sellest, mis laengu andis mulle täna teiste õnnestumine, mina ise jooksin ka maratoni, tegin seda naudinguga ning ei pidanud kordagi tundma väsimust ning kuni lõpuni välja oli see minu jaoks lõbus, väga teistmoodi, sain olla nende inimeste keskel, kes jooksevad maratoni 4-5 tunniga, See oli kogemus, mis jääb hästi meelde! Minu lõpuaeg oli 4:19:05, see on ka vist rekord, nii kaua ei ole ma maratoni rajal kunagi aega veetnud, aga see oli võimas!
Põhjus, miks ma asja rahulikult võtsin oli lihtne, olin toeks Lilianile, kes jooksis õnnestunult oma elu esimese maratoni, edestades mind 5 sekundiga, ta lihtsalt oli võimas. Aga nüüd ma üritan lühidalt rääkida nendest õnnestumistest, mida oli täna palju, meeletult palju ning alustangi Liliani maratoniga...
Liliani ettevalmistus on olnud piisavalt pikk, on ette tulnud raskusi, mis vahepeal alandasid motivatsiooni, kuid just nendest üle saamine, olukorra paranemine ja lähenev maraton andsid palju indu juurde ning kokkuvõtteks oli ettevalmistus hea, ning nüüd võib öelda, et ka piisav, et läbida elu esimene maraton. See teebki sportlasest sportlase, kui ta suudab raskustest võitu saada ja leida tahtmist ning motivatsiooni edasi võidelda... Me alustasime veidikene liiga positiivselt, 4h tempomeistri Meelise pundi ees, kuid suhteliselt ruttu saime aru, et ei ole vaja veel kiirustada ja minna on veel palju. Meelis rääkis enda pundile, et praegu peab olema selline tunne, et tahaks juurde panna, aga tempomeister longib seal ees, see oli väga õige mõttekäik ning see peab ilmselgelt paika, see toimus 1/4 peal umbes. Võtsime veidi hoogu maha, hoidsime sellist ühtlast alla 6 min/km tempot ning lihtsalt kulgesime, vara oli veel lõpu peale mõelda. Ennem, kui olime jõudnud pool maad läbida, tekkis esimene ohumärk, Liliani parem põlv hakkas valu tegema, üritasime sellest üle olla ning rahulikult jätkata. Me saime hakkama, pidime teises pooles mõned lühikesed kõndimised ette võtma, et põlv saaks puhata, siis suunasime selle puhkuse targalt joogipunktidesse ja tõusudesse, kus nagunii tuleb hoog maha võtta, kuna valu oli liiga tugev, siis tegime vahepeal ka plaaniväliseid kiirkõnde, et olukorda parandada, visa tahtmise ja sihiga suutis Lilian sellest üle olla ning kõndida nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik. Saime vahepeal põlvevalust üle, siis andis kõht tunda, seda kannatades suutsime siiski jooksutempot ja vaimujõudu hoida ning oli nii raske kui oli, liikusime me jõudsalt edasi, see ongi see koht, kus on väga oluline roll tahtmisel, tuleb olla positiivne, kuigi see on suhteliselt võimatu, aga nii me liikusime, kui kõhuvalu oli läinud, tuli jälle põlv meelde, see tähendab seda, et vähemalt teise poolmaratoni jooksis Lilian läbi valu, see ei olnud õnneks nii hull, et oleks pidanud katkestama, aga see näitab sisu ja vaimutugevust. Hoolimata valust ja kannatustest olime me positiivsed ja jooksu viimased 8 km olid tublid, paljud tulid selg ees vastu, mõned hoidsid enamvähem tempot, kui me kõndisime, siis joosti mööda, kui me uuesti jooksma hakkasime, saime nad jälle kätte ja möödusime, kui olime ülesse Toomemäele jõudnud, siis sisendasin Lilianile, et nüüd on ainult alla ja alla minek, nüüd tuleb ära kannatada ja hea tulemus realiseerida, viimased kaks kilomeetrit olid puhas jooks ja rõõm. Väga uhkele punasele vaibale lähenedes vallandusid väga positiivsed emotsioonid, lasin dzentelmanlikult Liliani ette ning siis tegi ta veel ilusa lõpuspurdi. Mul oli selline tunne, nagu ma oleks ise teinud uue rekordi, rahulolu, mis ma sellest sain oli lihtsalt võimas. Oma esimese maratoni, paar õnnepisaratki poetanud Lilian oli täna võimas ning see töö, mis selle nimel tehtud oli, sai kuhjaga tasutud. Me olime õnnelikud lõpetajad!...
See positiivne õhkkond sai ikka korraliku jätku, finishis oli ootamas meid rõõmsameelne Mare, kes oli teinud vaatamata keerulisele vigastuse tähe all möödunud hooaja teisele poolele, suurepärase tulemuse joostes poolmaratoni 1h 55min ja 30 sekundiga, mis on kõike arvestades super tulemus ning vigastuspausist on ka tema võimsalt taastunud ning lennukuse kätte saanud.
See eufooria jätkus nähes kahte õnnelikku poolmaratoni lõpetajat Helemaid ja Maikenit, Helemai uus ning võimas isiklik rekord, ajaga 1h48min ja 46 sekundit andis Helemaile N20 klassis kindla esikoha ning Maiken, kes jooksis oma elu esimese poolmaratoni ajaga 1h50 minuti ja 39 sekundiga, saavutas N20 klassis teise koha. Nende silmist võis välja lugeda suurimat rahulolu, nad olid väga õnnelikud ja see teebki selle pingutuse hinna väga kõrgeks! PS! Liliani, Helemai ja Maikeniga möödus ka meie eilne õhtune pastaõhtu ning valmistumine, ehk koos on lõbus, koos on kergem ja koos on parem!
Ja ei saanud pidama, neid rõõmsaid uudiseid tuli ja tuli, järgmiseks tegi Rain Seepõld supertulemuse maratonis, ning nähes teda pärast, polnud sõnu vajagi, ilmselge rahulolu ja rõõm, ei mingit väsimust, Rain jooksis maratoni 2h 49 minuti ja 24 sekundiga, see andis talle ÜLDarvestuses tubli 12.nda koha. Rain rääkis, et ta ei mõelnud jooksuajal mitte millegile, ainult oma hingamisele, rütmile. Tehke järgi sõbrad, ma ei ole suutnud ühtegi maratoni nii keskendunult joosta. Muidugi see oli teada, et Rainil on sisu ja võimu, ta on supermees ka ultraradadel ja tema teab, mida tähendab nii vaimne ja füüsiline valmisolek. Ma olin enam kui kindel, et 3 tundi ei ole talle probleem, aga selline aeg, no mina olin üllatunud, mitte et ma oleks teda alahinnanud, vaid lihtsalt, see oli minu jaoks väga positiivne üllatus ja see andis Rainile hea kindlustunde edasiseks!.. Keep Going Rain, sa oled supervõimas! .. ja nii see jätkus veel...
Siis sain teada Priit Kuuskla tulemuse, mees, kellega sain tuttavaks Võsu maratonil, väga positiivne, hea sisuga ning tahtmist täis mees! Pärast Võsut oleme teinud koostööd ning olen üritanud tema ettevalmisusel abiks olla. Ka Priidu puhul ei olnud ettevalmistus algusest lõpuni muretu, pärast Võsu maratoni vaevanud põlved ja Ööjooksul tekkinud kõhuhädad, just viimased segasid veel paar nädalat enne tänast maratoni, aga Priit sai sellest üle, tänaseks ei mingeid kõhuprobleeme, põlved on head, see näitab, et asjadest saab üle, kui on tahtmist ja pühendumust. Stardis Priitu kohates, tõdes ta, et öö oli raske, und ei tulnud, mõtted olid jooksul, põhimõtteliselt oli ta täna magamata, kuid kõik eelnev ettevalmistus aitas tal ka sellest üle olla. Priit seadis eesmärgiks läbida maraton 3h ja 20 minutiga, lõpuajaks sai Priit kirja 3h 18 minutit ja 21 sekundit, mis tähendab ju eesmärgi täitmist. Teine pool oli mõni minut aeglasem, aga see on täiesti normaalne, aga see, kuidas Ta suutis vaimselt üle olla ning suunata oma mõtted õigesse kohta, viis ta eduka lõpuni, varu jäi piisavalt, sellessuhtes, et ettevalmistus oli üpriski lühike, kohati problemaatiline, viimane öö magamata, see kõik näitab seda, et 3h alistamine Priidu jaoks ei ole enam mägede taga!
Ja loomulikult Hannes Veide aeg, 2h58minutit ja 57 sekundit teeb samuti meelerõõmu, positiivne ja särav Hannes oli enne starti väga positiivne, aga ma teda teistmoodi näinud ei olegi, mina sain tema eesmärgist aru, et plaan on joosta sinna enamvähem 3 h kanti, aga üle 3h ja 10 minuti ei oleks ta rahul olnud, pärast ma temaga suhelda ei jõudnud, aga kui protokolli vaadata, siis suutis ta igati enda eesmärgi täita ja ma usun, et ka tema on rahul.
Kokkuvõtteks- neid inimesi, kelle üle mul hea meel oli täna, on veelgi, Marika hullud maratonid, rõõmsad lõpetajad, samuti väga positiivsed inimesed teeninduspunktides, kellega mul tavaliselt ei ole aega jutustada, täna ma sain seda endale lubada, pärast spurtisin Lilianile järgi, vabatahtlikke töö on meeletu ja ainult tänu nendele saab hea tulemus realiseeritud, ja nad on nii energilised, positiivsed ja sõbralikud ning annavad igale jooksjale jõudu ja jaksu. Positiivne oli veel näha Meelis Koskaru, kes oli stardis samuti väga rõõmus ning ka Temale meeldis minu selline plaan, et ei lähe rabelema vaid olen seekord teises rollis. See tänane jooks, hoopis teisest vaatenurgast andis mulle rohkem energiat kui mõned enda õnnestumised. Mul on hea meel, et meil on nii lõbus sportlaste seltskond, rõõmsad rahvasportlased ning suurepärased võistlused.
Siinkohal lõpetan, positiivse laenguga ja homme olen taas Paide-Türi rahvajooksul, seekord autojuhiks ja abiliseks, usun ja loodan, et saan homme taas rõõmu tunda teiste õnnestumiste üle.
PS! Minu enda ettevalmistus Haanja100 ks läheb plaanipäraselt ning kõik on väga hästi!
Aitäh kõigile!
Täna toimus ilusas sügises Tartus 3.ndat korda Tartu linnamaraton. Ilmaga vedas meil kõigil, tuult põhimõtteliselt ei olnud, päikest ka mitte, temperatuur oli jooksuks enam kui sobilik. Rada oli üleootuste huvitav, ei olnud üldse nii lihtne, erinevad tõusud ja laskumised,väga palju pöördekohti, astumised kõnniteele ja sealt maha, kruusateed, trepp Atlantise ees, ränk tõus mõned kilomeetrid enne lõppu Toomemäel olid need märksõnad, mis iseloomustavad Tartu maratoni ilu ja valu. Aga ma räägin sellest, mis laengu andis mulle täna teiste õnnestumine, mina ise jooksin ka maratoni, tegin seda naudinguga ning ei pidanud kordagi tundma väsimust ning kuni lõpuni välja oli see minu jaoks lõbus, väga teistmoodi, sain olla nende inimeste keskel, kes jooksevad maratoni 4-5 tunniga, See oli kogemus, mis jääb hästi meelde! Minu lõpuaeg oli 4:19:05, see on ka vist rekord, nii kaua ei ole ma maratoni rajal kunagi aega veetnud, aga see oli võimas!
Põhjus, miks ma asja rahulikult võtsin oli lihtne, olin toeks Lilianile, kes jooksis õnnestunult oma elu esimese maratoni, edestades mind 5 sekundiga, ta lihtsalt oli võimas. Aga nüüd ma üritan lühidalt rääkida nendest õnnestumistest, mida oli täna palju, meeletult palju ning alustangi Liliani maratoniga...
Liliani ettevalmistus on olnud piisavalt pikk, on ette tulnud raskusi, mis vahepeal alandasid motivatsiooni, kuid just nendest üle saamine, olukorra paranemine ja lähenev maraton andsid palju indu juurde ning kokkuvõtteks oli ettevalmistus hea, ning nüüd võib öelda, et ka piisav, et läbida elu esimene maraton. See teebki sportlasest sportlase, kui ta suudab raskustest võitu saada ja leida tahtmist ning motivatsiooni edasi võidelda... Me alustasime veidikene liiga positiivselt, 4h tempomeistri Meelise pundi ees, kuid suhteliselt ruttu saime aru, et ei ole vaja veel kiirustada ja minna on veel palju. Meelis rääkis enda pundile, et praegu peab olema selline tunne, et tahaks juurde panna, aga tempomeister longib seal ees, see oli väga õige mõttekäik ning see peab ilmselgelt paika, see toimus 1/4 peal umbes. Võtsime veidi hoogu maha, hoidsime sellist ühtlast alla 6 min/km tempot ning lihtsalt kulgesime, vara oli veel lõpu peale mõelda. Ennem, kui olime jõudnud pool maad läbida, tekkis esimene ohumärk, Liliani parem põlv hakkas valu tegema, üritasime sellest üle olla ning rahulikult jätkata. Me saime hakkama, pidime teises pooles mõned lühikesed kõndimised ette võtma, et põlv saaks puhata, siis suunasime selle puhkuse targalt joogipunktidesse ja tõusudesse, kus nagunii tuleb hoog maha võtta, kuna valu oli liiga tugev, siis tegime vahepeal ka plaaniväliseid kiirkõnde, et olukorda parandada, visa tahtmise ja sihiga suutis Lilian sellest üle olla ning kõndida nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik. Saime vahepeal põlvevalust üle, siis andis kõht tunda, seda kannatades suutsime siiski jooksutempot ja vaimujõudu hoida ning oli nii raske kui oli, liikusime me jõudsalt edasi, see ongi see koht, kus on väga oluline roll tahtmisel, tuleb olla positiivne, kuigi see on suhteliselt võimatu, aga nii me liikusime, kui kõhuvalu oli läinud, tuli jälle põlv meelde, see tähendab seda, et vähemalt teise poolmaratoni jooksis Lilian läbi valu, see ei olnud õnneks nii hull, et oleks pidanud katkestama, aga see näitab sisu ja vaimutugevust. Hoolimata valust ja kannatustest olime me positiivsed ja jooksu viimased 8 km olid tublid, paljud tulid selg ees vastu, mõned hoidsid enamvähem tempot, kui me kõndisime, siis joosti mööda, kui me uuesti jooksma hakkasime, saime nad jälle kätte ja möödusime, kui olime ülesse Toomemäele jõudnud, siis sisendasin Lilianile, et nüüd on ainult alla ja alla minek, nüüd tuleb ära kannatada ja hea tulemus realiseerida, viimased kaks kilomeetrit olid puhas jooks ja rõõm. Väga uhkele punasele vaibale lähenedes vallandusid väga positiivsed emotsioonid, lasin dzentelmanlikult Liliani ette ning siis tegi ta veel ilusa lõpuspurdi. Mul oli selline tunne, nagu ma oleks ise teinud uue rekordi, rahulolu, mis ma sellest sain oli lihtsalt võimas. Oma esimese maratoni, paar õnnepisaratki poetanud Lilian oli täna võimas ning see töö, mis selle nimel tehtud oli, sai kuhjaga tasutud. Me olime õnnelikud lõpetajad!...
See positiivne õhkkond sai ikka korraliku jätku, finishis oli ootamas meid rõõmsameelne Mare, kes oli teinud vaatamata keerulisele vigastuse tähe all möödunud hooaja teisele poolele, suurepärase tulemuse joostes poolmaratoni 1h 55min ja 30 sekundiga, mis on kõike arvestades super tulemus ning vigastuspausist on ka tema võimsalt taastunud ning lennukuse kätte saanud.
See eufooria jätkus nähes kahte õnnelikku poolmaratoni lõpetajat Helemaid ja Maikenit, Helemai uus ning võimas isiklik rekord, ajaga 1h48min ja 46 sekundit andis Helemaile N20 klassis kindla esikoha ning Maiken, kes jooksis oma elu esimese poolmaratoni ajaga 1h50 minuti ja 39 sekundiga, saavutas N20 klassis teise koha. Nende silmist võis välja lugeda suurimat rahulolu, nad olid väga õnnelikud ja see teebki selle pingutuse hinna väga kõrgeks! PS! Liliani, Helemai ja Maikeniga möödus ka meie eilne õhtune pastaõhtu ning valmistumine, ehk koos on lõbus, koos on kergem ja koos on parem!
Ja ei saanud pidama, neid rõõmsaid uudiseid tuli ja tuli, järgmiseks tegi Rain Seepõld supertulemuse maratonis, ning nähes teda pärast, polnud sõnu vajagi, ilmselge rahulolu ja rõõm, ei mingit väsimust, Rain jooksis maratoni 2h 49 minuti ja 24 sekundiga, see andis talle ÜLDarvestuses tubli 12.nda koha. Rain rääkis, et ta ei mõelnud jooksuajal mitte millegile, ainult oma hingamisele, rütmile. Tehke järgi sõbrad, ma ei ole suutnud ühtegi maratoni nii keskendunult joosta. Muidugi see oli teada, et Rainil on sisu ja võimu, ta on supermees ka ultraradadel ja tema teab, mida tähendab nii vaimne ja füüsiline valmisolek. Ma olin enam kui kindel, et 3 tundi ei ole talle probleem, aga selline aeg, no mina olin üllatunud, mitte et ma oleks teda alahinnanud, vaid lihtsalt, see oli minu jaoks väga positiivne üllatus ja see andis Rainile hea kindlustunde edasiseks!.. Keep Going Rain, sa oled supervõimas! .. ja nii see jätkus veel...
Siis sain teada Priit Kuuskla tulemuse, mees, kellega sain tuttavaks Võsu maratonil, väga positiivne, hea sisuga ning tahtmist täis mees! Pärast Võsut oleme teinud koostööd ning olen üritanud tema ettevalmisusel abiks olla. Ka Priidu puhul ei olnud ettevalmistus algusest lõpuni muretu, pärast Võsu maratoni vaevanud põlved ja Ööjooksul tekkinud kõhuhädad, just viimased segasid veel paar nädalat enne tänast maratoni, aga Priit sai sellest üle, tänaseks ei mingeid kõhuprobleeme, põlved on head, see näitab, et asjadest saab üle, kui on tahtmist ja pühendumust. Stardis Priitu kohates, tõdes ta, et öö oli raske, und ei tulnud, mõtted olid jooksul, põhimõtteliselt oli ta täna magamata, kuid kõik eelnev ettevalmistus aitas tal ka sellest üle olla. Priit seadis eesmärgiks läbida maraton 3h ja 20 minutiga, lõpuajaks sai Priit kirja 3h 18 minutit ja 21 sekundit, mis tähendab ju eesmärgi täitmist. Teine pool oli mõni minut aeglasem, aga see on täiesti normaalne, aga see, kuidas Ta suutis vaimselt üle olla ning suunata oma mõtted õigesse kohta, viis ta eduka lõpuni, varu jäi piisavalt, sellessuhtes, et ettevalmistus oli üpriski lühike, kohati problemaatiline, viimane öö magamata, see kõik näitab seda, et 3h alistamine Priidu jaoks ei ole enam mägede taga!
Ja loomulikult Hannes Veide aeg, 2h58minutit ja 57 sekundit teeb samuti meelerõõmu, positiivne ja särav Hannes oli enne starti väga positiivne, aga ma teda teistmoodi näinud ei olegi, mina sain tema eesmärgist aru, et plaan on joosta sinna enamvähem 3 h kanti, aga üle 3h ja 10 minuti ei oleks ta rahul olnud, pärast ma temaga suhelda ei jõudnud, aga kui protokolli vaadata, siis suutis ta igati enda eesmärgi täita ja ma usun, et ka tema on rahul.
Kokkuvõtteks- neid inimesi, kelle üle mul hea meel oli täna, on veelgi, Marika hullud maratonid, rõõmsad lõpetajad, samuti väga positiivsed inimesed teeninduspunktides, kellega mul tavaliselt ei ole aega jutustada, täna ma sain seda endale lubada, pärast spurtisin Lilianile järgi, vabatahtlikke töö on meeletu ja ainult tänu nendele saab hea tulemus realiseeritud, ja nad on nii energilised, positiivsed ja sõbralikud ning annavad igale jooksjale jõudu ja jaksu. Positiivne oli veel näha Meelis Koskaru, kes oli stardis samuti väga rõõmus ning ka Temale meeldis minu selline plaan, et ei lähe rabelema vaid olen seekord teises rollis. See tänane jooks, hoopis teisest vaatenurgast andis mulle rohkem energiat kui mõned enda õnnestumised. Mul on hea meel, et meil on nii lõbus sportlaste seltskond, rõõmsad rahvasportlased ning suurepärased võistlused.
Siinkohal lõpetan, positiivse laenguga ja homme olen taas Paide-Türi rahvajooksul, seekord autojuhiks ja abiliseks, usun ja loodan, et saan homme taas rõõmu tunda teiste õnnestumiste üle.
PS! Minu enda ettevalmistus Haanja100 ks läheb plaanipäraselt ning kõik on väga hästi!
Aitäh kõigile!
Comments
Post a Comment