Minu mõtted ja tegemised!

   Miks on üldse midagi vaja muuta kui kõik tundub töötavat? Arengut on nende 9 aasta jooksul olnud küll ja küll. Esimesest maratoni ajast 2007 talv 3h 27 min on nüüdseks saanud 2h 55 min. Haanja 100 esimesest jooksust sügis 2010 ajaga 11h 4min on saanud nüüdseks 8h 46 min. 24h jooksus on saanud esimesest Poolas joostud 184 st kilomeetrist peaaegu 207 kilomeetrit. Need kõik tulemused on tulnud tööga-regulaarse ja raske tööga, kuid teate ju küll, et süües kasvab isu ja ma olen kogu aeg näljane? Pärast tööd treeninguid teha ei ole lillepidu, teinekord tahab see päris palju eneseutsitamist, et jälle ketsipaelad sõlmida. Eesmärgid on need, mis teevad selle mineku lihtsamaks. Kui me vaatame nüüd ultrajooksu ja minu hetkelist kiirust ja olukorda, siis tahest tahtmata tuleb varsti ette lagi, kust enam selliselt jätkates edasi ei saa. Lihtsalt kiirus ei jõua vastupidavusele järgi? Olen saanud palju põhja laduda ja selle kõrvalt natukene ka kiirust teha, aga nüüd proovin teha veidike teistmoodi

... kuidas ma Vallimäel 1,5 nädalat pärast MMi jälle rajal olin, kuidas mul kodurajal selg prügiseks tehti ning kuidas ma päev pärast seda Vändras poolmaratoni jooksin.   Ütleme nii, et nädal pärast MMi oli veel trepist kolmandale korrusele liikumine päris raske, või noh, lihased olid kuidagi tühjad ja ülesse jõudes olid jalad päris läbi. st et taastumisest oli asi veel kaugel. Mõtlesin pikalt, kas joosta 22. ndal Vallimäe karikal või ei, ja ega see ennem selgeks ei saanud kui olin end kohapeal siiski kirja pannud. Siis jäi üle see ikkagi läbi joosta. Soojendusel tundsin, et jalad ikka kuidagi pehmed, aga ehk kannab selle 5 km ära. Tegelikult kandsitki, sest ajaga 18m10s ja kolmanda kohaga, tegin oma paremuselt teise jooksu üldse viies kilomeetris. Järelikult pidid jalad siiski suht okeid olema, sest muidu ei oleks see võimalik olnud. Eks peas on ka kinni, et umbes kuu aega läheb täielikuks taastumiseks ja siis mõtled ise ka, et ei ole veel ära taastunud. Aga Vallimäe karikajooks õn