Muutused, mille jaoks on loodetavasti kõige õigem aeg!
Miks on üldse midagi vaja muuta kui kõik tundub töötavat? Arengut on nende 9 aasta jooksul olnud küll ja küll. Esimesest maratoni ajast 2007 talv 3h 27 min on nüüdseks saanud 2h 55 min. Haanja 100 esimesest jooksust sügis 2010 ajaga 11h 4min on saanud nüüdseks 8h 46 min. 24h jooksus on saanud esimesest Poolas joostud 184 st kilomeetrist peaaegu 207 kilomeetrit. Need kõik tulemused on tulnud tööga-regulaarse ja raske tööga, kuid teate ju küll, et süües kasvab isu ja ma olen kogu aeg näljane? Pärast tööd treeninguid teha ei ole lillepidu, teinekord tahab see päris palju eneseutsitamist, et jälle ketsipaelad sõlmida. Eesmärgid on need, mis teevad selle mineku lihtsamaks. Kui me vaatame nüüd ultrajooksu ja minu hetkelist kiirust ja olukorda, siis tahest tahtmata tuleb varsti ette lagi, kust enam selliselt jätkates edasi ei saa. Lihtsalt kiirus ei jõua vastupidavusele järgi? Olen saanud palju põhja laduda ja selle kõrvalt natukene ka kiirust teha, aga nüüd proovin teha veidike teistmoodi-teha teisiti.
Rääkides sellest Aivariga, blogilugejad teavad küll kes ta on ja kuhuni ta on mind aidanud. Kui palju on ta mulle abiks olnud, et ma olen jõudnud sinna, kus ma praegu olen. Aivariga nõu pidades jõudsime ühisele meelele, et see ei ole paha mõte, võtta hetkeks natukene teine suund ja kiiruseks on praegu ehk isegi et viimane ja kõige õigem aeg. Ega see töö, mis tehtud on, ei saa selle pärast kannatada ja sellest, et ma nüüd nii tihti ultrarajal hetkel ei käi, ei juhtu ka mitte midagi. Aivariga koostöö jätkub ja ma võin helistada talle igakell kui mul on vaja nõu küsida! Siinkohal saan vaid veel tänada Aivarit lugematute nõuannete ja treeningkavade eest, mis on tõstnud mind eestlaste ultrajooksjate koorekihti. Me oleme teinud seda mõnuga ning teeme ka edaspidi, aga veidike teistmoodi-teeme teisiti.
Mis puutub minu endist klubi Estonian Ultrarunners Team, siis olen neile ääretult tänulik, see aeg on olnud meeldiv ning käia ja teha on saanud palju. Ma loodan, et kõik klubiliikmed mõistavad minu uut minekut, miks on seda vaja ja mis on lõppeesmärk. Klubitegevusest täielikult eemalduda ma ei soovi ning kui minu abi on vaja meie koduvõistluste korraldamisel ja vabatahtlikuna, siis olen ma neil olemas, kui nemad seda soovivad! Juba tänavusel Laulasmaa ultrajooksul olen valmis andma enda panuse ning laupäeva õhtust kuni finishini olen valmis abiks olema! Laulasmaa ultra asemel teen seekord 10x väiksema distantsi e Narva poolmaratoni. Ultrarajale maandun tänavu veel arvatavasti vaid ühel korral, seda sügisesel Haanja100-l, kui see sobib minu treeningtsüklisse. Aitäh ja edu Estonian Ultrarunners Teamile! Aga nüüd siis uues klubis, natukene teistsuguses klubis ja teen natukene teisiti!
Uueks koduklubiks on mul ProRunner eesotsas Viljar Vallimäega, kes hakkab nüüdseks ka minu treeningut reguleerima. Kuidas ma üldse avastasin ProRunneri klubi? Ütleme nii, et mul oli eesmärk juba varasemalt hakata otsima endale uut klubi, vaatasin ringi, uurisin ja puurisin. Tegin veidi tööd, et leida see õige, kuhu kuuluda. Tartu SEB maratonil nägin enda head konkurenti Hanno Kindel, kellest alguses mööda tuhisesin, viimases kolmandikus aga oli Hanno see kes mööda jooksis, võtsin siis sappa ja selle grupiga ka lõpuni väikeste kadudega tulime. Olgu kohe öeldud, et vähemalt viimased 1,5-2 aastat oleme olnud Hannoga nii mõnelgi võistlusel 10 sekundi sees lõpetanud, mis näitab üpris võrdset seisu. Aga Hannol oli nüüdseks seljas roheline särk, kus peal oli kirjas ProRunner, jäi see mulle mällu ja kodus hakkasin siis luurama, et mis klubiga tegu on. Avastades, et klubi eesotsas tegutseb Viljar, siis egas mul enam erilisi kahtlusi polnud, et sinna klubisse tahan mina nüüdsest kuuluda. Põhjuseid on mitu, teades Viljari enda tulemusi kiiretel distantsidel. Usun, et mees, kes on jooksnud 1500m alla 4 minuti, 3000m 8.23 ga, 5km 14.20 ga, 10km 29.53 ga, 21,1km 1h04m59sek ja maratoni 2h 21 minutiga- suudab ka minult välja pigistada vähe paremaid aegu! Ma usun ja loodan, et meie koostöö ostutub sobivaks ja edasiviivaks. Siinkohal tervitan kõiki ProRunneri jooksuklubi liikmeid, ma olen nüüd üks teist ja koos oleme me veelgi tugevamad! Võidukalt edasi!
Tänavune hooaeg on kindlasti harjumise hooaeg, treeningud muutuvad, ultraid on vähem ning tööd tuleb kindlasti palju rohkem teha just mugavustsoonist väljaspool. Oleme võtnud esmalt eesmärgi sihikindlalt edasi liikuda ning minu isiklike marke parandada, kuna ei tunne Viljar veel mind ja mina teda, siis ärge oodake minult sellel sügisel maratoni 2h20 minutiga, aitäh! See vajab pühendumist ja tegutsemist, enne kui on oodata paremaid aegu jooksurajal on vaja valada higi treeningrajal!
Loodan, et kõik, kes on olnud mulle ultrarajal toeks on ka edaspidi minuga, sest teieta on raske!
See on minu otsus, minu valik ja minu teekond!
Olge vaprad ja tehke ikka, enda heaks! Kasvõi teisiti!
Cris
Rääkides sellest Aivariga, blogilugejad teavad küll kes ta on ja kuhuni ta on mind aidanud. Kui palju on ta mulle abiks olnud, et ma olen jõudnud sinna, kus ma praegu olen. Aivariga nõu pidades jõudsime ühisele meelele, et see ei ole paha mõte, võtta hetkeks natukene teine suund ja kiiruseks on praegu ehk isegi et viimane ja kõige õigem aeg. Ega see töö, mis tehtud on, ei saa selle pärast kannatada ja sellest, et ma nüüd nii tihti ultrarajal hetkel ei käi, ei juhtu ka mitte midagi. Aivariga koostöö jätkub ja ma võin helistada talle igakell kui mul on vaja nõu küsida! Siinkohal saan vaid veel tänada Aivarit lugematute nõuannete ja treeningkavade eest, mis on tõstnud mind eestlaste ultrajooksjate koorekihti. Me oleme teinud seda mõnuga ning teeme ka edaspidi, aga veidike teistmoodi-teeme teisiti.
Mis puutub minu endist klubi Estonian Ultrarunners Team, siis olen neile ääretult tänulik, see aeg on olnud meeldiv ning käia ja teha on saanud palju. Ma loodan, et kõik klubiliikmed mõistavad minu uut minekut, miks on seda vaja ja mis on lõppeesmärk. Klubitegevusest täielikult eemalduda ma ei soovi ning kui minu abi on vaja meie koduvõistluste korraldamisel ja vabatahtlikuna, siis olen ma neil olemas, kui nemad seda soovivad! Juba tänavusel Laulasmaa ultrajooksul olen valmis andma enda panuse ning laupäeva õhtust kuni finishini olen valmis abiks olema! Laulasmaa ultra asemel teen seekord 10x väiksema distantsi e Narva poolmaratoni. Ultrarajale maandun tänavu veel arvatavasti vaid ühel korral, seda sügisesel Haanja100-l, kui see sobib minu treeningtsüklisse. Aitäh ja edu Estonian Ultrarunners Teamile! Aga nüüd siis uues klubis, natukene teistsuguses klubis ja teen natukene teisiti!
Uueks koduklubiks on mul ProRunner eesotsas Viljar Vallimäega, kes hakkab nüüdseks ka minu treeningut reguleerima. Kuidas ma üldse avastasin ProRunneri klubi? Ütleme nii, et mul oli eesmärk juba varasemalt hakata otsima endale uut klubi, vaatasin ringi, uurisin ja puurisin. Tegin veidi tööd, et leida see õige, kuhu kuuluda. Tartu SEB maratonil nägin enda head konkurenti Hanno Kindel, kellest alguses mööda tuhisesin, viimases kolmandikus aga oli Hanno see kes mööda jooksis, võtsin siis sappa ja selle grupiga ka lõpuni väikeste kadudega tulime. Olgu kohe öeldud, et vähemalt viimased 1,5-2 aastat oleme olnud Hannoga nii mõnelgi võistlusel 10 sekundi sees lõpetanud, mis näitab üpris võrdset seisu. Aga Hannol oli nüüdseks seljas roheline särk, kus peal oli kirjas ProRunner, jäi see mulle mällu ja kodus hakkasin siis luurama, et mis klubiga tegu on. Avastades, et klubi eesotsas tegutseb Viljar, siis egas mul enam erilisi kahtlusi polnud, et sinna klubisse tahan mina nüüdsest kuuluda. Põhjuseid on mitu, teades Viljari enda tulemusi kiiretel distantsidel. Usun, et mees, kes on jooksnud 1500m alla 4 minuti, 3000m 8.23 ga, 5km 14.20 ga, 10km 29.53 ga, 21,1km 1h04m59sek ja maratoni 2h 21 minutiga- suudab ka minult välja pigistada vähe paremaid aegu! Ma usun ja loodan, et meie koostöö ostutub sobivaks ja edasiviivaks. Siinkohal tervitan kõiki ProRunneri jooksuklubi liikmeid, ma olen nüüd üks teist ja koos oleme me veelgi tugevamad! Võidukalt edasi!
Tänavune hooaeg on kindlasti harjumise hooaeg, treeningud muutuvad, ultraid on vähem ning tööd tuleb kindlasti palju rohkem teha just mugavustsoonist väljaspool. Oleme võtnud esmalt eesmärgi sihikindlalt edasi liikuda ning minu isiklike marke parandada, kuna ei tunne Viljar veel mind ja mina teda, siis ärge oodake minult sellel sügisel maratoni 2h20 minutiga, aitäh! See vajab pühendumist ja tegutsemist, enne kui on oodata paremaid aegu jooksurajal on vaja valada higi treeningrajal!
Loodan, et kõik, kes on olnud mulle ultrarajal toeks on ka edaspidi minuga, sest teieta on raske!
See on minu otsus, minu valik ja minu teekond!
Olge vaprad ja tehke ikka, enda heaks! Kasvõi teisiti!
Cris
Comments
Post a Comment