"If you can dream it, you can do it." ― Walt Disney

 Suur jooksupidu on selleks korraks läbi, emotsioonidki on juba jõudnud natukene tagasi tõmmata ning saab selge peaga natukene seda kõike kokku võtta. Kõik need 19 549 liikumisharrastajat, kes selle jooksupeo ajalukku kirjutasid, olid kahtlemata tublid! Me räägime baltikumi suurimast rahvaspordiüritusest, kus oli esindatud 49 erinevat riiki. 1823 jooksjat maratonil, 3127 jooksjat poolikul maratonil ning 9861 liikumissõpra kümne kilomeetrisel distantsil. 1585 noorsportlast noorte jooksul ning 3153 tublit lastejooksul osalejat. Ma loodan, et te jäite jooksupeoga rahule ning saite sellelt midagi enamat kui lihtsalt läbitud kilomeetrid. Järgmisel aastal jälle?
 Ma räägin nüüd natukene sellest maratonist, selle jaoks tehtud tööst, enda ja teiste õnnestumisest ja sellest, miks ma ikka ja jälle seda teen. Miks ma seon taaskord pärast rasket tööpäeva oma jooksuketsi paelad ja lähen teen ühe raske trenni peale? Miks ma sean endale uued eesmärgid, et olla jälle parem kui varem? Kuhu ma üldse tahaksin jõuda? Ja miks see, kurat,  mind ikka ja jälle nimoodi köidab, et ma ei näe selle teekonna lõppu? Selles loos olete süüdi suuresti ka teie, kallid blogilugejad ning toetajad. Ma olen saanud pärast maratoni nii palju head laengut, et sellest peaks kütust jaguma ka poristeks pimedateks sügisõhtuteks, mil tuleb valmistuda järgmisteks lahinguteks. Aeg, mis võistlustel realiseerin on selle kõige töö vili. Maratoni eesmärk 2.45, mille täitsin väikese varuga 2.44.04 ei tule sellest, et minu nimi on Cris Poll aka " Lääne-Virumaa oma Forrest Gump," vaid see tuleb sellest, et olen teinud sihipärast ja teadlikku tööd koostöös Viljariga, sellest, et olen aastaid ladunud põhja koostöös Aivar Luudiga, ja sellest, et teile läheb see korda ja te ei hoia tagasi seda välja näitamast! Täna käisin ka võistlemas, sain Aaspere-Haljala jooksul esimese koha, viiendat korda. See ei ole mingi maailmameistri tiitel, aga tead, motti annab jälle juurde, enne kui see on jõudnud kaduma hakata. See väike ja hästi korraldatud külavõistlus on hea koht säramiseks neile, kes päris tipus veel ei ole, aga tahavad sinna jõuda. See on hea traditsioon, mis annab suure panuse noorte liikumisele ning propageerib tervislikke eluviise!
  Aga tuleme tagasi maratoni juurde. Ma ei taha pelgalt vestelda enda rekordi püstitamisest, vaid ka sellest, mis toimub kõik selle ümber. Üleüldse on maraton minu jaoks saanud üpriski pühaks, sest ma ei läbi neid enam nagu mõni, kes teeb maratone tihedamini kui normaalsed inimesed a la palka saavad! Ma jooksen aastas 1-2 maratoni, ja ülejäänud aeg töötan ma selle nimel, et see üks-kaks võistlust õnnestuksid. Muidugi jääb vahele palju teisi võistlusi, mis on ka olulised ning annavad head laengut ja väiksemas mõttes valmistun ka nendeks, aga siht on koguaeg kaugemal. Täna ma võin öelda, et ma valmistun ju kaudselt juba järgmiseks suureks lahinguks, mis sest, et järgmine rekordiüritus maratonis võib jääda kaugele, töötan ma selle nimel juba täna. See samune Aaspere-Haljala 7 km rahvajooks ei olnud ka lihtsalt enda näitamiseks ja võidutsemiseks, see on järgmine samm edasi liikumiseks, et järgmisel suurvõistlusel olla palju parem.
  Natukene sellest, mis sai tehtud nelja kuuga, mis olid puhtalt üles seatud kiiruse arendamisele ning sügiseseks maratoniks. Kerime ajas tagasi 4 kuud ja natukene peale. On mai keskpaik, olen otsustanud ultraklubist lahkuda ning võtta ette radikaalse muutuse, olen valmis vastu võtma kriitikat ja toetust( õnneks toetust tuli kordades rohkem). Olen uute klubiotsingutel. SEB Tartu maratoni 23km jooksul osalen klubita, silma hakkab Hanno Kindel, kes on olnud mulle enne seda päris heaks lahingpaariliseks, seljas on tal ProRunneri särk, võtab mõtlema, mis klubi see on ja kes seda veab? Minu õnnetuseks tuhiseb Hanno minust Tartu jooksumaratoni viimases osas mööda, olin kiirelt alustanud ja tema tegi targa jooksu, kaotan mõned sekundid! Koju jõudes vaatan ProRunnerite kodukat, treeneriks Viljar Vallimäe, seest käis jõnks läbi, kas tõesti, kas see ongi see mida ma olen otsinud? Sellise kogemusega treener veab just seda klubi, mis mulle Hanno selja pealt vastu vaatas. Mõned päevad hiljem helistan Viljarile, räägin talle põgusalt oma loo ära, et nüüd siis olen võtnud vastu otsuse muuta enda seniseid eesmärke ning tahan proovida kiirust üles saada. See positiivne vastukaja mis sealt tuli, see otsekohene klapp ning uus hingamine. Ma olin tol hetkel nagu väike laps, kes sai endale uue mänguasja. Ma olin ärevil ja suures ootuses! Ütlen siinkohal kohe ära, et keegi valesti ei mõistaks. See ei olnud sellest, et meil ei oleks Aivariga enam koostöö sujunud või et ma ei oleks rahul olnud. Teate ma olen Aivarile elu lõpuni sajaga võlgu, ta on mees, kes aitas mind väga pikal põhja ladumise perioodil, ta on mees, kes jooksis koos minuga minu esimesed 100km kõrvuti, mees, kes oli enda juhendamise ja tegemistega minu motivaatoriks aastaid. Ma ei unusta ning alahinda seda kunagi! Minu ärevus ja ootus olid tingitud sellest, et ma olin võtnud vastu otsuse hakkata käima teist teed, mida ka Aivar toetas! Ma olin ootusärevuses, sest Viljar oli ( on ka siiani) minu jaoks väga suur jooksja. Tema tulemused on niivõrd head, et juba üksnes teadmine, et see sama mees, kes on teinud selliseid asju rajal, aitab nüüd minul jõuda ( miks mitte ka sama kaugele) edasi. 
 24. ndaks maiks on treeningplaan mul silme ees, ma olen üllatunud, positiivselt, midagi sellist ei olnud ma varem näinud, on näha, et Viljar on hingega asjajuures ning lihtsalt tegemise pärast ta seda ei tee. 25. mai algas minu esimene treeningtsükkel Viljariga, minu ootused olid suured, Viljargi oli optimistlik. Mis juhtus nende nelja kuuga? 
 Ma läbisin selle perioodiga ca 1028 km. Püstitasin uued rekordid 5000m jooksus(17:18), 10 000 m jooksus (2x)(34:56) , poolmaratonis(1:20:33) ja maratonis(2:44:47) . Tegin ca 17 võistluststarti. Maakonna Jooksusuve seeriavõistluse võit, Mispo Maastikumaratoni 3. koht. Need pole pelgalt rodu numbreid, nende kõige taga seisab töö, higi ja pingutus! Quo vadis? 
 Neid numbreid vaadates tuleb tõdeda, et asju on saanud teha õigesti ning mingeid piiranguid seniks veel minu kehalised ja vaimsed võimed pole seadnud. Annan endast maksimumi, et täita treeneri poolt seatud ülesandeid ning ootan samuti Viljarilt vastu pühendumist ja nõudlikkust! Treener on see, kes peab vahel sind kahe jalaga maale tagasi tooma ning oskama õigel ajal pidurit, sidurit ja gaasi kasutama. Aitäh Viljar, et seni on kõik toiminud ja jõudu sulle nõudliku õpilase treenimisel! Minu eesmärgid on palju suuremad, kui praegune seis lubaks, aga täpsematest numbritest on veel vara rääkida! Aga laias laastus on kindlasti eesmärk lähiaastatel poolmaratoni aega kärpida vähemalt 5 minutit, maratonis kümme ning 10 000 m jooksus 2 minutit, see oleks suur edasiminek paari aastase sihipärase töö tulemusel. Loodame koos, et kõik mu füüsilised ning vaimsed jõud vastu peavad ning mingeid ootamatuid takistusi ei tuleks! 
 Tagasi 13. septembri hommikusse, kus kell 9.00 anti maratoni start Tallinnas Vabaduse väljakul. Tulime Meritiga laupäeval juba Tallinna, et võtta välja võistluskeskuses stardinumber ning süüa Vapianos üks korralik kõhutäis pastat. Ööbimise eest lähevad tänud Kevule ja Kikule, kes meid lahkesti enda väikeses korteris vastu võtsid ja leppisid sellega, et ma lähen hiljemalt kell 22 magama ja hakkan kella 5 aeg juba kolistama. Hommikupuder oli vaja ju õigel ajal sisse tõmmata, et jääks aega selle seedimiseks. Kell 7.15 startisime trolliga Vabaka suunas, ning olime kindla varuga enne kaheksat kohal, et panna end valmis soojenduseks, natukene muljetada ning kella 9-ks starti. Muidugi tuli veel enne starti vedelikke välja lasta, mis segas natukene minu soojendust, aga enamuse sain ikka ilusti tehtud. Merit ootas mind stardikoridori sissepääsu juures, kreem peale, geelivöö ka, särk selga ning starti! Olin endale graafiku paika pannud ning kui stardipauk kõlas, teadsin täpselt, mis ja kuidas ma tegema pean, tuleb enda vorm ära realiseerida. Leidsin esimese viie kilomeetriga endale hea kolmese pundi, küsisin kohe saatusekaaslastelt, et mis eesmärk on ? Ja oh, sa imet, ka nemad jahtisid aega 2.45 kanti, ehk kõige õigem punt, mis olla sai. Etteruttavalt võin öelda, et kolmekesi me üpris lähestikku ka lõpetasime, üks neist minu ees ning teine natukene tagapool. Tänan neid väga hea koostöö ning korraliku tempo eest! Ma väga maratoni sisusse süübida ei tahakski. Jooks kulges väga stabiilselt, esimene pool 1.22.28, teine pool 1.21.36 ehk negative split. Ei hakka spekuleerima, mis oleks saanud siis, kui oleksin alustanud julgemalt jne. See maraton oli selline ning nii õnnelikult sai ta ära tehtud, et lõpus sai korjata ära kukkujaid ja endal tempo osas kukkumist ei tulnud. Lõpus oli kõik tahtejõu peal, jõudu enam ei olnud, aga need viimased neli kilomeetrit oli vaja lihtsalt ära teha! 
 Aga see maraton ei olnud vaid minu jaoks lahing, see oli paljude jaoks lahing ning mul on ülihea meel meie klubi esiotsa meeste üle- Olari ja Kaarel, kes suutsid näidata oma töelist sisu ning lõpuga  ära kukkunud Mukungal "selg prügiseks teha". Mul ei ole selle üle hea meel, et Ibrahim Mukunga Wachiral  jooks ära vajus, mul on hea meel, et meie mehed suutsid joosta tugeva maratoni näidates taaskord, et maraton on 42.195 km. Ei loe mis graafikus oled sa poolel maal, loeb see, kuidas sa lõpuni tuled! 
 Mul on siiralt hea meel Mare ja Helemai tulemuste üle. Nende tegemistega olen ma väga lähedalt seotud ning nende ettevalmistuse eest maratoniks vastutasin paljuski mina. Kui aus olla, siis ma ei kahelnud Mare puhul maratoni alla 4 tunni, ning Helemai seis oli nii hea, et ma uskusin, et 3.55 ei ole mingi probleem, kui targalt joosta. Mare jooksis tulemuse 3.55.25- mis oli minu jaoks positiivne üllatus ning nähes, kuidas ta sellest taastunud on siis ausalt, ma olen väga rahul- siit saab veel paremaks minna! Ja Helemai tuli ajaga 3.41.30( Netoaeg 3.40.40) . See võttis sõnatuks. Ma muidugi uskusin ja ei alahinnanud Helemaid, aga joosta enda esimene maraton nii targalt ilma ära kukkumiseta, see näitab tõelist sisu ja seda, et siit tuleks julgelt edasi minna! Ma olen kindel, et Helemai ja Marega jätkame me samas vaimus ning tulemused paranevad veelgi- ma loodan ja usun, et ka neil on emotsioonid nii head kui minul. Olen uhke!  
 Kuna öeldakse, et pikk jutt on teadagi, .... jutt, siis võtan otsad kokku ja tänan! 
 Tänan sind, kes sa oled minu tegemistega kursis ning mulle toeks. Tänan sind, kellele läheb korda minu saavutused. Tänan Meritit tugeva abi eest sellel raskel, kuid minu jaoks ainuõigel teel! Tänan kõiki neid, kes olid sellel SEB maratonil seotud minu eesmärgi täitumisega! Nimekirja ei hakka pikale vedama, loodan, et Te saate ise ka aru, et olete mulle abiks olnud! Tänan, Raini jootmise ning motiveeriva saatmise eest!(PS Loodan, et sul on nüüd linnamaratonil siht silme ees!) Tänan enda koduklubi Sk ProRunneri kõiki liikmeid tugeva toetuse ning heade tulemuste eest! Tänan teid kõiki, kes karjusid raja ääres a la " Hästi Cris, läheb läheb" " Sa suudad seda" " Praegu tuleb hoida" jne. Aitäh ning olge sama toetavad edasi ja ma annan endast veelgi rohkem! Tänan enda tööandjat HAKA Plasti, kes mõistab ja toetab minu käimisi ja tegemisi ning on valmis olema paindlikud, et ma saaksin seda teha! Aitäh Viljar- tänu sinule on minu eesmärgid palju kõrgemad! Aitäh Kadiliis- tänu sinu tööle ja abivalmidusele tunnen ma end meie klubis tõeliselt hästi! 

 Aitäh tänase meeldiva päeva eest Aaspere-Haljala rahvajooksul, aitäh, Tõnn, aitäh, Innar tänase tasuta õhtusöögi eest, aitäh, Helemai meeldiva üllatuse megamixenergiakorvi eest! 
Ma lähen homme veelgi suurema isuga jooksma! 








Comments

Popular posts from this blog

Vinni-Rakvere talvejooksusari sai kevadise lõpu! Ise oleks võinud rohkem trenni teha!

Hooaja kaks esimest starti on tehtud- Kõrvemaa oli oodatust mägisem ja kodusel Paisjärvel tehti selg prügiseks!

Kuidas läks SEB Tallinna 21,1 km ja Rakvere rahvajooksu 10km- ja kuidas edasi?