Saaremaa 3 päeva jooks, hooaja lõpp ning hooajavälised võistlused!
Hei!
Ma usun, et minu- " lähiajal " mõistet ei võta te enam kuigi tõsiselt, pidin ma ju lähiajal pikemalt kirjutama Saaremaa 3 päeva jooksust, tegema hooaja kokkuvõtte jne. Aga ütlen ausalt, ega kui kirjutamissoont ei ole, siis tuleb oodata alati seda õiget hetke, kui on mida öelda. Vastasel juhul oleksid need postitused sisutühjad ja lihtsalt "et saaks juba kaelast ära" valdkonda kuuluvad. Aga nüüd on see aeg, rääkida ära, kuidas kulges hooaja viimane võistlus Saaremaa 3 päeva jooks, miks ma hooajaväliselt ikka ja jälle rajal olen ning järgmises postituses räägime veidi ka numbritest ja muust säärasest, mis kokkuvõtete juurde ikka käib! Alustame siis Saaremaa 3 päeva jooksust!
Enne võistlust olin mõelnud, et tahaksin jätkata traditsiooni, mis tähendaks 10 km uut rekordit. Olen ju teadagi Saaremaal viimastel aastatel 10 km rekordi püstitanud. Samas, olin alles augustis ööjooksul teinud enda jaoks korraliku tulemuse ning selle ületamine tundus võimalik vaid tõsise õnnestumise korral. Usku jätkus! Esimene päev 16. oktoobril Saaremaal 10km ajaga 34.44 oli märk sellest, et väikese ajaga kuhu sisse mahtus veel maratoni isiklik rekord, suutsin endast veel grammikese rohkem välja anda! Parandus oli küll 8 sekundit, aga võrreldes seda aasta taguse Saarema 10km rekordiga, siis oli parandust koguni 1m 24sek, mis on 10 km kohta päris hea. Teiste päevade eesmärgiks olin seadnud 1h alistamist mõlemil päeval. See eesmärk oli ikka julgelt tagasihoidlik. Eks see tunni alistamise eesmärk oli kindla peale minek, et see tuleb ju ikka ära ja siis ei ole pettumus nii suur. Aga juhtus see, mida sisimas ikka olin oodanud. Siinkohal tuleb ära mainida fakt, et see punt, mis meil teisel päeval kokku sai sellel 16,195 km-sel rajal, see oli lihtsalt võimas. Grupp, kuhu kuulusid erinevad väga tugevad jooksjad ning meie ühtlane ning toetav liikumine andis tulemusele kindlasti palju juurde. Kõiki ma kindlasti mainida ei oska, aga oma koha olid pundis sisse seadnud sellised mehed nagu: M. Pirksaar, A. Veilberg, O. Mändla, K. Õisnurm, J. Juhkov ning mõned veel, kelle nime kahjuks ma öelda ei oska hetkel! Kuna ma võtsin teisel päeval üpris tugeva vedaja rolli koos Margusega ning ühe abimehega veel, kelle nime ma hetkel välja ei võlu, siis väga soe tunne oli kuulda finishis tänusõnu vedamise eest! See läks mulle väga korda ning see vähendas pettumust, et lõpuks olin ma nii tühjaks end jooksnud, et suur osa pundist mind seljatasid. Aga see rong oli võimas. Ma leidsin end väga ebatavalises seltskonnas, aasta tagasi olid sellised mehed minust kaugel ees, muidugi Janariga saime me juba möödunud aastal maid jagada:). Teisel päeval ajaga 58,37 lõpetades oli tunne hea! ( Samas ei saa mainima jätta, et viimased 3km, kus minu jõud hakkas raugema ning ma lasin pundi endast mööda, valmistas väikest pettumust. Aga see finishi tagasiside õnneks tõmbas seda tagasi ning andis hea tunde). Esimesel päeval koht 20, teisel päeval 19.
Laupäeva õhtu veetsime klubilistega bowlingus! Hea oli kokku saada ning muljetada. Vaatamata rohketele tehnilistele riketele oli koosviibimine vägev ning oleks tahtnud seal isegi kauem olla, aga mina pehmoke läksin üpris vara juba koju ( Raili juurde) sööma ning puhkama! Aga tänan siinkohal klubi eestvedajaid ja liikmeid vägeva õhtu eest!
Kolmas päev, 18 oktoober, seljataga on 26,195 km, jäänud on 16 km. Kuna ilm oli ebaharilikult soe Saaremaa jooksu kohta, siis olin kahel esimesel päeval jooksnud pika varrukaga õhukese jooksusärgiga, viimasel päeval aga enne starti rääkides klubikaaslastega tekkis mul tunne, et see pikk särk on ikka üleliigne ning siis kui kõvemad mehed juba Gunderseni meetodil startinud olid, hakkasin mina oma numbrit ümber panema, sest otsustasin ikkagi lühikese varrukaga särgi kasuks. ( See oli ka õige otsus) Muidugi tuli start mulle vägagi ootamatult, kuna ma ei olnud väga eeltööd teinud ning väga ei kuulanud, mis seal infoks räägiti, siis olin ma küll "puu otsas kui pauk käis". Tahtsin veel minna ühele lahtijooksule ning asusin grammike stardijoone ees, kui kõlas start ning kõik plagama panid. Kella ma muidugi õigesti käima ei jõudnud panna, aga tempot ikka sain jälgida. Aga enne, kui lähen kolmanda päeva detailidesse tänan ma väga support tiimi, kellega kaubale sain teise päeva hommikul:) Seega aitäh teile: Merle, Grete ja Margit, teist oli väga palju abi! Ning samuti toetavad klubikaaslased kellega ikka enne starti muljetada sai!
Aga start oli antud, natukene oli joostud, vaatasin ümberringi, jälle see sama punt, kes eelmisel päeval, kõigil oli hea meel, et jälle sellise pundiga koos. Seekord tegi suurema töö Margus, kelle seljataha ma end seekord hoidsin, sellise mehe seljataga on kindel olla! Jooksime üpriski ühtlases tempos, ootasin hetke, kus saaksin minna eest ära, et näidata, et eilne töö ja päev olid eilsed ning täna suudan teist lahti rebida, proovisin mis ma proovisin, aga tulemus kiirelt ei tulnud. Pärast esimest katset ei läinud palju aega mööda, kui sõbrad jälle kuklasse hingasid. Jäin lootma lõpu peale. Olen varem Saaremaa viimasel päeval, kui ca 3 km enne lõppu pöörab ära maastikule, näidanud enda sisu ning sellest on häid meenutusi. lootsin ka seekord sellele rajalõigule, Alguses tundus asi üpriski lootusetu ning sammud seljataga olid hästi kuulda. Ja siis tuli murdepunkt, nägin ees suuremat tõusu ning mõtlesin endamisi, kas nüüd lähen või saan jälle tappa nagu tuppa lasknud kass. Ma läksin, tegin tõusupeal selliseid liigutusi, mida isegi endalt oodata ei osanud ning juba tõusult laskudes jäi teiste sammude hääl kaugemale. See andis võimu juurde, tundsin, et olen natukene eest ära ja nüüd tuleb panna, taha vaadata ei julgenud ning panin, nii et endal pulss nii punases ( loe: kindlasti üle 200) kui vähegi võimalik. Aga teadsin, et pärast seda maastikuosa on vaja veel poolteist kilta maantee peal ning seepärast pidin edumaad kasvatama nii palju kui võimalik. Teepeale keerates nägin, et mehed olid maha jäänud ning enam alla anda ei tohi. Lõpus on kõigil raske ning ma teadsin, et suudan joosta vähemalt sama tempoga ning vahet mitte vähendada. Juurde panna enam midagi ei olnud. Viimasel viiesajal meetril vaatasin veel tagasi, asi oli selge, sain sellega hakkama, rebisin meie heast pundist lahti ning need, kes teisel päeval minust mööda läksid, pidid seekord leppima olukorraga, et ma olin kolmanda päeva lõpus parema minekuga. Kolmanda päeva koht oli 15. ning kokkuvõttes seekord 16. koht! Pole teab mis saavutus, aga olen rahul, et olen edasi liikunud ning kindlasti teen sihikindlalt tööd edasi, et see 16. koht ei jääks minu parimaks kohaks. Jään üldpildis rahule ning suurimat rõõmu pakkuski seltskond, kellega see ette sai võetud ning võimas punkt. Samuti oli meil lahe reisiseltskond, kellega sai minnes ja tulles palju huumorit ning meeldivalt bussisõitu sisustada! Special tänud klubile, treenerile ning meie võimsale grupile! Ja suurim tänu kindlasti Railile ja Karmelinile, kes mind taaskord soojalt vastu võtsid, head tagalateenust ( loe: soe söök ja jook, majutus ning mõnus seltskond) pakkusid! Aitäh Teile! Saaremaa 3 päeva jooks lõpetas hooaja, aga miks ma hooajaväliselt taas number rinnas jooksen?:)
Viljar ütles mulle, et nüüd on võistlusi juba vähem, tuleb veel võistelda kui saab, see annab motti juurde! Nii on ja kindlasti aitab see hoida motivatsiooni pimedates sügisõhtutes treenimiseks! Võtsin siis eesmärgiks läbida Haljala 1. korda toimunud krossijooksu 5km distantsi, mis toimus minu sünnipäeval. Mul on hea meel, et mul on võimalus enda pidupäeva võisteldes tähistada! Tänud Marcole, kes on Haljala sporti hakanud väga aktiivselt edendama ning ikka ja jälle jaksab häid asju korraldada! Vähese konkurentsi tõttu oli mul võimalus võistelda 60-70% -ga ning sain julgelt end hoida täna toimunud Reinpauli sügisjooksu jaoks. Haljalas kergelt tulnud võit oli sünnipäevaks mõnus ajaviide ning ma nautisin seda sajaga! ( Loe: 25 ga) . Kuna ma ei osanud arvata, et Haljalas üldse kuskil krossi joosta saab, siis saabumisel oli korralik üllatus! Rada oli Haljalas krossirajal, kus väikseid teravaid tõuse ning pori jagus ikka parasjagu! See läks lihtsalt ning rahulolu ning hea tunne 25.ndat sünnipäeva tähistada oli saavutatud! Täna enam nii lihtsalt ei läinud! ...
Kõva triatleet ja jooksumees Ants tahtis meie elu kaunis keeruliseks teha ning stardis öeldud sõnad " See rada ei ole mingi meelakkumine" pidasid kindlasti paika! Ants suudab ikka ja jälle üllatada ning ta võtab Ebavere ühest suuremast tõusust ikka totaalselt viimast:) Aga ärge hõisake, ta lausus, et kolm tõusu saaks veel sisse panna:) Etteruttates, et te saaksite aru, kui raske see rada oli, siis ma võin öelda, et kui minu 10 km distantsi rekord maanteel on alla 35 minuti, siis tänane jooks võttis mul aega üle 46 minuti. Rada ei pakkunud mingitki puhkehetke, tõusud oli karmid, laskumised veelgi hullemad! Mul on hea meel, et ma ilusti lõppu jõudsin ning suutsin end ikka motiveerida ning tempot hoida! Ma saavutasin selle ajaga 4.nda koha. See on kõige hullem koht, mida tahta, aga olen sellel alal juba kogenud ning täna nii suurt pettumust ei tundundki, aga samas oleks tahtnud ikkagi poodimule astuda. Mul ei jätkunud jõudu, et kinni püüda H. Reinart, kes lõpetas 21 sekundit enne mind ning teenis sellega väärikalt välja kolmanda koha. Mul on hea meel selle üle, et taas oli näha rajal Elar Vullat, kes jooksu ka kindlalt võitis! Õnnitulsed ka D. Aristovile tugeva teise koha eest. Tänane jooks näitas, et selleks, et olla parim, tuleb veel palju palju tööd teha!
Kuna ma ei taha seda postitust väga pikaks venitada siis räägin veel põgusalt enda uuest treeneriametist klubi treeningutel ning natukene Haanja100-st, mis toimus sellel laupäeval!
Mul on hea meel, et mitmete asjade kokkulangemisel tekkis mul võimalus hakata andma klubi ProRunner ühistreeninguid Rakveres! Treeningutele oli olemas vajadus ning klubil oli ka selle vastu huvi! Augusti lõpus võimendunud idee sai septembris juba kindlaks mõtteks ning ettevalmistus septembris tagas võimaluse alustada esimesel oktoobril ühistreeningutega! Esimene treening oli näidistreening ning kohale tuli ca 20 jooksusõpra. See tunne oli võimas, ma tunnen end staadionil nagu kala vees ning see laeng, mis sealt kaasa tuleb, see paneb elama! Täna, kui on möödas juba 5 ühistreeningut ning huvilisi on ikka stabiilselt 15 kanti, tunnen end väga hästi ning ootan juba järgmist treeningut. See, kuidas ma näen, et inimesed naudivad ning tahavad, see annab palju jõudu juurde! Täna oli meie trennist mitmed jooksuhuvilised ka võistlemas! Kokkuvõtvalt- ma olen väga rahul, et treeningute läbiviimise otsus sai tehtud ning ma loodan, et need, kes trennis käivad, saavad sealt palju enamat, kui lihtsalt poolteist tundi väljas liikumist! Me veel näitame teile, kui head me oleme!
Haanja100 2015 on nüüdseks ajalugu! Minu jaoks küll kaugelt vaatajarollis, aga siiski, see on nüüdseks juba läbi! Mul on hea meel kõigi üle, kes ennast ületada suutsid! See 100 km Haanjas läbida ei ole naljaasi ning niisama ilma ettevalmistuseta vaevalt keegi seda suudaks! Seega, kõik, kes ennast ületasid on teinud head tööd ning õnnitlen teid! Mul on hea meel väga paljude õnnestujate üle ning ma ei hakka väga individuaalseks minema ning ärge tundke end puudutatuna, kui ma teid ei maini! Te olete kõik suurt tunnustust väärt! Aitäh Ivarile, kes on suutnud seda asja vedada ning tema kohta kuulen jätkuvalt vaid ülistavaid kiidusõnud! Mees teeb asja hingega, motiveeriva huumori ning tõsise panusega! Mul on hea meel Aivari ( endise treeneri) üle, kes saavutas Haanjas 6.nda koha! Mul on hea meel Raidi üle, kes kaitses kindlalt enda eelmise aasta võitu! Samuti on hea meel, et Matiss saavutas teise koha! Lätlane Matiss on mulle tuttav juba varasematelt ultrajooksudelt ning olen talle ikka kaasa elanud! Sander Hannuse kolmas koht oli kindlasti rõõmupakkuv tulemus! Need mehed on kõik tuttavad ning ma tean kui palju nad selle nimel pingutavad! Kahju on sellest, et Hannes pidi seekord teatud probleemide tõttu vastu võtma minu eelmise aastase 4.nda koha. ( kõige hullem koht maailmas:)). Tunnen rõõmu Toomase eneseületuse ning 7.nda koha üle. Marius tegi mulle korraliku sünnipäeva kingituse ning läbis 100km positiivse üllatusena ajaga 10h ja 13 mintuti! Samuti olen rõõmus Jaanika esimese maratoni üle. Mul on hea meel tõdeda, et Mare, kellele olen olnud abiks ning toeks, suutis saavutada Haanja100-l püstitatud eesmärgi ning läbis enda esmakordse ultra vähem kui 14 tunniga! Loomulikult on mul hea meel Raili üle, kes on mulle olnud heaks motivaatoriks ning toeks alati, kui vaja! Railiga olen ultraradadel varem kohtunud ning see tugev side on meid koos hoidnud ka väljaspool jooksuradu! Ühesõnaga, ma olen teie kõigi üle uhke, kes Haanja100 ultral end ületasid. Selle nimekirjaga võiks jätkata vägagi pikalt!
Minu hooaja kokkuvõte saabub "lähiajal":) . Jõudu ja kannatust! Etterutates võin öelda, et järgmisel hooajal plaanin kindlasti parandada enda lühiradade aegu ning ultraradadelt mind veel ei leia!
Olge tugevad, sitked ning tahtejõulised! Aitäh teile!
Ma usun, et minu- " lähiajal " mõistet ei võta te enam kuigi tõsiselt, pidin ma ju lähiajal pikemalt kirjutama Saaremaa 3 päeva jooksust, tegema hooaja kokkuvõtte jne. Aga ütlen ausalt, ega kui kirjutamissoont ei ole, siis tuleb oodata alati seda õiget hetke, kui on mida öelda. Vastasel juhul oleksid need postitused sisutühjad ja lihtsalt "et saaks juba kaelast ära" valdkonda kuuluvad. Aga nüüd on see aeg, rääkida ära, kuidas kulges hooaja viimane võistlus Saaremaa 3 päeva jooks, miks ma hooajaväliselt ikka ja jälle rajal olen ning järgmises postituses räägime veidi ka numbritest ja muust säärasest, mis kokkuvõtete juurde ikka käib! Alustame siis Saaremaa 3 päeva jooksust!
Enne võistlust olin mõelnud, et tahaksin jätkata traditsiooni, mis tähendaks 10 km uut rekordit. Olen ju teadagi Saaremaal viimastel aastatel 10 km rekordi püstitanud. Samas, olin alles augustis ööjooksul teinud enda jaoks korraliku tulemuse ning selle ületamine tundus võimalik vaid tõsise õnnestumise korral. Usku jätkus! Esimene päev 16. oktoobril Saaremaal 10km ajaga 34.44 oli märk sellest, et väikese ajaga kuhu sisse mahtus veel maratoni isiklik rekord, suutsin endast veel grammikese rohkem välja anda! Parandus oli küll 8 sekundit, aga võrreldes seda aasta taguse Saarema 10km rekordiga, siis oli parandust koguni 1m 24sek, mis on 10 km kohta päris hea. Teiste päevade eesmärgiks olin seadnud 1h alistamist mõlemil päeval. See eesmärk oli ikka julgelt tagasihoidlik. Eks see tunni alistamise eesmärk oli kindla peale minek, et see tuleb ju ikka ära ja siis ei ole pettumus nii suur. Aga juhtus see, mida sisimas ikka olin oodanud. Siinkohal tuleb ära mainida fakt, et see punt, mis meil teisel päeval kokku sai sellel 16,195 km-sel rajal, see oli lihtsalt võimas. Grupp, kuhu kuulusid erinevad väga tugevad jooksjad ning meie ühtlane ning toetav liikumine andis tulemusele kindlasti palju juurde. Kõiki ma kindlasti mainida ei oska, aga oma koha olid pundis sisse seadnud sellised mehed nagu: M. Pirksaar, A. Veilberg, O. Mändla, K. Õisnurm, J. Juhkov ning mõned veel, kelle nime kahjuks ma öelda ei oska hetkel! Kuna ma võtsin teisel päeval üpris tugeva vedaja rolli koos Margusega ning ühe abimehega veel, kelle nime ma hetkel välja ei võlu, siis väga soe tunne oli kuulda finishis tänusõnu vedamise eest! See läks mulle väga korda ning see vähendas pettumust, et lõpuks olin ma nii tühjaks end jooksnud, et suur osa pundist mind seljatasid. Aga see rong oli võimas. Ma leidsin end väga ebatavalises seltskonnas, aasta tagasi olid sellised mehed minust kaugel ees, muidugi Janariga saime me juba möödunud aastal maid jagada:). Teisel päeval ajaga 58,37 lõpetades oli tunne hea! ( Samas ei saa mainima jätta, et viimased 3km, kus minu jõud hakkas raugema ning ma lasin pundi endast mööda, valmistas väikest pettumust. Aga see finishi tagasiside õnneks tõmbas seda tagasi ning andis hea tunde). Esimesel päeval koht 20, teisel päeval 19.
Laupäeva õhtu veetsime klubilistega bowlingus! Hea oli kokku saada ning muljetada. Vaatamata rohketele tehnilistele riketele oli koosviibimine vägev ning oleks tahtnud seal isegi kauem olla, aga mina pehmoke läksin üpris vara juba koju ( Raili juurde) sööma ning puhkama! Aga tänan siinkohal klubi eestvedajaid ja liikmeid vägeva õhtu eest!
Kolmas päev, 18 oktoober, seljataga on 26,195 km, jäänud on 16 km. Kuna ilm oli ebaharilikult soe Saaremaa jooksu kohta, siis olin kahel esimesel päeval jooksnud pika varrukaga õhukese jooksusärgiga, viimasel päeval aga enne starti rääkides klubikaaslastega tekkis mul tunne, et see pikk särk on ikka üleliigne ning siis kui kõvemad mehed juba Gunderseni meetodil startinud olid, hakkasin mina oma numbrit ümber panema, sest otsustasin ikkagi lühikese varrukaga särgi kasuks. ( See oli ka õige otsus) Muidugi tuli start mulle vägagi ootamatult, kuna ma ei olnud väga eeltööd teinud ning väga ei kuulanud, mis seal infoks räägiti, siis olin ma küll "puu otsas kui pauk käis". Tahtsin veel minna ühele lahtijooksule ning asusin grammike stardijoone ees, kui kõlas start ning kõik plagama panid. Kella ma muidugi õigesti käima ei jõudnud panna, aga tempot ikka sain jälgida. Aga enne, kui lähen kolmanda päeva detailidesse tänan ma väga support tiimi, kellega kaubale sain teise päeva hommikul:) Seega aitäh teile: Merle, Grete ja Margit, teist oli väga palju abi! Ning samuti toetavad klubikaaslased kellega ikka enne starti muljetada sai!
Aga start oli antud, natukene oli joostud, vaatasin ümberringi, jälle see sama punt, kes eelmisel päeval, kõigil oli hea meel, et jälle sellise pundiga koos. Seekord tegi suurema töö Margus, kelle seljataha ma end seekord hoidsin, sellise mehe seljataga on kindel olla! Jooksime üpriski ühtlases tempos, ootasin hetke, kus saaksin minna eest ära, et näidata, et eilne töö ja päev olid eilsed ning täna suudan teist lahti rebida, proovisin mis ma proovisin, aga tulemus kiirelt ei tulnud. Pärast esimest katset ei läinud palju aega mööda, kui sõbrad jälle kuklasse hingasid. Jäin lootma lõpu peale. Olen varem Saaremaa viimasel päeval, kui ca 3 km enne lõppu pöörab ära maastikule, näidanud enda sisu ning sellest on häid meenutusi. lootsin ka seekord sellele rajalõigule, Alguses tundus asi üpriski lootusetu ning sammud seljataga olid hästi kuulda. Ja siis tuli murdepunkt, nägin ees suuremat tõusu ning mõtlesin endamisi, kas nüüd lähen või saan jälle tappa nagu tuppa lasknud kass. Ma läksin, tegin tõusupeal selliseid liigutusi, mida isegi endalt oodata ei osanud ning juba tõusult laskudes jäi teiste sammude hääl kaugemale. See andis võimu juurde, tundsin, et olen natukene eest ära ja nüüd tuleb panna, taha vaadata ei julgenud ning panin, nii et endal pulss nii punases ( loe: kindlasti üle 200) kui vähegi võimalik. Aga teadsin, et pärast seda maastikuosa on vaja veel poolteist kilta maantee peal ning seepärast pidin edumaad kasvatama nii palju kui võimalik. Teepeale keerates nägin, et mehed olid maha jäänud ning enam alla anda ei tohi. Lõpus on kõigil raske ning ma teadsin, et suudan joosta vähemalt sama tempoga ning vahet mitte vähendada. Juurde panna enam midagi ei olnud. Viimasel viiesajal meetril vaatasin veel tagasi, asi oli selge, sain sellega hakkama, rebisin meie heast pundist lahti ning need, kes teisel päeval minust mööda läksid, pidid seekord leppima olukorraga, et ma olin kolmanda päeva lõpus parema minekuga. Kolmanda päeva koht oli 15. ning kokkuvõttes seekord 16. koht! Pole teab mis saavutus, aga olen rahul, et olen edasi liikunud ning kindlasti teen sihikindlalt tööd edasi, et see 16. koht ei jääks minu parimaks kohaks. Jään üldpildis rahule ning suurimat rõõmu pakkuski seltskond, kellega see ette sai võetud ning võimas punkt. Samuti oli meil lahe reisiseltskond, kellega sai minnes ja tulles palju huumorit ning meeldivalt bussisõitu sisustada! Special tänud klubile, treenerile ning meie võimsale grupile! Ja suurim tänu kindlasti Railile ja Karmelinile, kes mind taaskord soojalt vastu võtsid, head tagalateenust ( loe: soe söök ja jook, majutus ning mõnus seltskond) pakkusid! Aitäh Teile! Saaremaa 3 päeva jooks lõpetas hooaja, aga miks ma hooajaväliselt taas number rinnas jooksen?:)
Viljar ütles mulle, et nüüd on võistlusi juba vähem, tuleb veel võistelda kui saab, see annab motti juurde! Nii on ja kindlasti aitab see hoida motivatsiooni pimedates sügisõhtutes treenimiseks! Võtsin siis eesmärgiks läbida Haljala 1. korda toimunud krossijooksu 5km distantsi, mis toimus minu sünnipäeval. Mul on hea meel, et mul on võimalus enda pidupäeva võisteldes tähistada! Tänud Marcole, kes on Haljala sporti hakanud väga aktiivselt edendama ning ikka ja jälle jaksab häid asju korraldada! Vähese konkurentsi tõttu oli mul võimalus võistelda 60-70% -ga ning sain julgelt end hoida täna toimunud Reinpauli sügisjooksu jaoks. Haljalas kergelt tulnud võit oli sünnipäevaks mõnus ajaviide ning ma nautisin seda sajaga! ( Loe: 25 ga) . Kuna ma ei osanud arvata, et Haljalas üldse kuskil krossi joosta saab, siis saabumisel oli korralik üllatus! Rada oli Haljalas krossirajal, kus väikseid teravaid tõuse ning pori jagus ikka parasjagu! See läks lihtsalt ning rahulolu ning hea tunne 25.ndat sünnipäeva tähistada oli saavutatud! Täna enam nii lihtsalt ei läinud! ...
Kõva triatleet ja jooksumees Ants tahtis meie elu kaunis keeruliseks teha ning stardis öeldud sõnad " See rada ei ole mingi meelakkumine" pidasid kindlasti paika! Ants suudab ikka ja jälle üllatada ning ta võtab Ebavere ühest suuremast tõusust ikka totaalselt viimast:) Aga ärge hõisake, ta lausus, et kolm tõusu saaks veel sisse panna:) Etteruttates, et te saaksite aru, kui raske see rada oli, siis ma võin öelda, et kui minu 10 km distantsi rekord maanteel on alla 35 minuti, siis tänane jooks võttis mul aega üle 46 minuti. Rada ei pakkunud mingitki puhkehetke, tõusud oli karmid, laskumised veelgi hullemad! Mul on hea meel, et ma ilusti lõppu jõudsin ning suutsin end ikka motiveerida ning tempot hoida! Ma saavutasin selle ajaga 4.nda koha. See on kõige hullem koht, mida tahta, aga olen sellel alal juba kogenud ning täna nii suurt pettumust ei tundundki, aga samas oleks tahtnud ikkagi poodimule astuda. Mul ei jätkunud jõudu, et kinni püüda H. Reinart, kes lõpetas 21 sekundit enne mind ning teenis sellega väärikalt välja kolmanda koha. Mul on hea meel selle üle, et taas oli näha rajal Elar Vullat, kes jooksu ka kindlalt võitis! Õnnitulsed ka D. Aristovile tugeva teise koha eest. Tänane jooks näitas, et selleks, et olla parim, tuleb veel palju palju tööd teha!
Kuna ma ei taha seda postitust väga pikaks venitada siis räägin veel põgusalt enda uuest treeneriametist klubi treeningutel ning natukene Haanja100-st, mis toimus sellel laupäeval!
Mul on hea meel, et mitmete asjade kokkulangemisel tekkis mul võimalus hakata andma klubi ProRunner ühistreeninguid Rakveres! Treeningutele oli olemas vajadus ning klubil oli ka selle vastu huvi! Augusti lõpus võimendunud idee sai septembris juba kindlaks mõtteks ning ettevalmistus septembris tagas võimaluse alustada esimesel oktoobril ühistreeningutega! Esimene treening oli näidistreening ning kohale tuli ca 20 jooksusõpra. See tunne oli võimas, ma tunnen end staadionil nagu kala vees ning see laeng, mis sealt kaasa tuleb, see paneb elama! Täna, kui on möödas juba 5 ühistreeningut ning huvilisi on ikka stabiilselt 15 kanti, tunnen end väga hästi ning ootan juba järgmist treeningut. See, kuidas ma näen, et inimesed naudivad ning tahavad, see annab palju jõudu juurde! Täna oli meie trennist mitmed jooksuhuvilised ka võistlemas! Kokkuvõtvalt- ma olen väga rahul, et treeningute läbiviimise otsus sai tehtud ning ma loodan, et need, kes trennis käivad, saavad sealt palju enamat, kui lihtsalt poolteist tundi väljas liikumist! Me veel näitame teile, kui head me oleme!
Haanja100 2015 on nüüdseks ajalugu! Minu jaoks küll kaugelt vaatajarollis, aga siiski, see on nüüdseks juba läbi! Mul on hea meel kõigi üle, kes ennast ületada suutsid! See 100 km Haanjas läbida ei ole naljaasi ning niisama ilma ettevalmistuseta vaevalt keegi seda suudaks! Seega, kõik, kes ennast ületasid on teinud head tööd ning õnnitlen teid! Mul on hea meel väga paljude õnnestujate üle ning ma ei hakka väga individuaalseks minema ning ärge tundke end puudutatuna, kui ma teid ei maini! Te olete kõik suurt tunnustust väärt! Aitäh Ivarile, kes on suutnud seda asja vedada ning tema kohta kuulen jätkuvalt vaid ülistavaid kiidusõnud! Mees teeb asja hingega, motiveeriva huumori ning tõsise panusega! Mul on hea meel Aivari ( endise treeneri) üle, kes saavutas Haanjas 6.nda koha! Mul on hea meel Raidi üle, kes kaitses kindlalt enda eelmise aasta võitu! Samuti on hea meel, et Matiss saavutas teise koha! Lätlane Matiss on mulle tuttav juba varasematelt ultrajooksudelt ning olen talle ikka kaasa elanud! Sander Hannuse kolmas koht oli kindlasti rõõmupakkuv tulemus! Need mehed on kõik tuttavad ning ma tean kui palju nad selle nimel pingutavad! Kahju on sellest, et Hannes pidi seekord teatud probleemide tõttu vastu võtma minu eelmise aastase 4.nda koha. ( kõige hullem koht maailmas:)). Tunnen rõõmu Toomase eneseületuse ning 7.nda koha üle. Marius tegi mulle korraliku sünnipäeva kingituse ning läbis 100km positiivse üllatusena ajaga 10h ja 13 mintuti! Samuti olen rõõmus Jaanika esimese maratoni üle. Mul on hea meel tõdeda, et Mare, kellele olen olnud abiks ning toeks, suutis saavutada Haanja100-l püstitatud eesmärgi ning läbis enda esmakordse ultra vähem kui 14 tunniga! Loomulikult on mul hea meel Raili üle, kes on mulle olnud heaks motivaatoriks ning toeks alati, kui vaja! Railiga olen ultraradadel varem kohtunud ning see tugev side on meid koos hoidnud ka väljaspool jooksuradu! Ühesõnaga, ma olen teie kõigi üle uhke, kes Haanja100 ultral end ületasid. Selle nimekirjaga võiks jätkata vägagi pikalt!Minu hooaja kokkuvõte saabub "lähiajal":) . Jõudu ja kannatust! Etterutates võin öelda, et järgmisel hooajal plaanin kindlasti parandada enda lühiradade aegu ning ultraradadelt mind veel ei leia!
Olge tugevad, sitked ning tahtejõulised! Aitäh teile!
Comments
Post a Comment