Minu mõtted ja tegemised!

 Hei sõbrad!  Tänan kõiki, kes olid huviga arvutiekraanide taga ning jälgisid võistluste kulgu. Nagu te nägite, siis esimese 12 tunniga oli seis päris paljulubav, kuid 24h jooks algab ikkagi pärast 12 tundi. Nagu maraton hakkab 30-35 ndast kilomeetrist, on ka ultradistantsidel nii, et tulemus tuleb selle pealt, mis tehakse ikkagi teises pooles.  Võistluse tingimused olid väga head ning mitte midagi selle kohapealt kurta ei saa. Ilm soosis head jooksu, ei olnud liiga palav, külm ka ei hakanud. Tuul oli paras, vihma ei olnudki. Mida veel tahta? Rada oli kiire ning lihtne. Tingimuste headusest räägib enda eest tõsisasi, et püstitati 8 rahvusrekordit, 1 Euroopa rekord ning 46 isiklikku rekordit!!!  Sündis ka uus Eesti naiste 24h jooksu rekord, mille jooksis hetkel minu käe all treeniv Karmen, kes seadis uueks tippmargiks 173,319 km. Palju õnne uue rekordi puhul! Siit on hea edasi minna ning arenguruumi on veel küllaga!  Minu enda jooks kindlasti mulle rahulolu ei paku! Saan aru küll,

 Hei sõbrad!  Kuna on viimane võimalus arvuti taga olla enne sõitu Prantsusmaale, kus toimub minu selle hooaja viimane etteaste, siis kasutan võimalust ja teen kiire ülevaate! Ütlen kohe ära, et live tulemuste lehte hetkel ei ole leidnud, aga kui võistlus lähemale jõuab, siis ehk sellelt lehelt on võimalik midagi leida: http://www.albi24h.fr/  , loodame, et sinna mingi võimalus ikka tekib, kes leiab, see jagab! Laupäeval kell 12.00 saab stardi Euroopa meistrivõistlused 24h jooksus. Olles 24h jooksu võlusid ja valusid ise korduvalt kogenud, siis jooksu enda pärast väga pabistama ei pea. 24h jooks on pikk, ettearvamatu ning rajal võib alati kõike juhtuda.  Olen siin eelnevalt välja öelnud, et hoian mõneks ajaks ultratest eemale, aga ei saa, midagi ei ole teha, hing ihkab ikka sinna! Õnneks toimub see jooks siis, kui hooaeg on läbi ning see ei ole takistuseks minu teiste eesmärkide saavutamisel. Loodame, et otsus õigustab end ning saan pühapäeval kell 12.00 täiesti tühjaks joostuna oll

 Hei, sõbrad!  Kui täna oleks olnud start minu hooaja kõige tähtsamale maratonile, siis oleksin tõsiselt pettunud ja kurb, aga seekord oli plaan A ja plaan B ning targem oli plaan B juurde jääda. Ehk siis, kui koha peale joosta ei saa, siis võtan rahulikumalt ning teen lihtsalt pikema treeningu. Plaani B rikkus natukene ära tilgakene tõrva meepotis, mille tõttu oli ka lõpuaeg pehmelt öeldes tagasihoidlik. Aga kripeldama küll miskit ei jää ning tänu sunnitud tagasihoidlikule teisele poolele, saan suhteliselt ruttu tavapäraste treeningutega jätkata ning taastumisele palju aega ei pea kulutama. Esimese poole jooksin enamvähem 9.-12. kohta hoidvas pundis, aga esiotsa mehed olid juba oma teed läinud ja otustasingi tagasi tõmmata. Ka poolmaratoni 1.20 oli tegelikult natukene kiire, kui arvestada seda, mis me Viljariga plaanisime. Seega, kõik oli tegelikult hästi, kontrolli all ja teine pool oleks pidanud olema rahulik jooks. Aga see tõrvatilk - need olid krambid! Üks järeldus, kuidas selli