24h jooksu Euroopa meistrivõistlused Albis- ideaalilähedastes tingimustes jäi tulemus kesiseks!

 Hei sõbrad!

 Tänan kõiki, kes olid huviga arvutiekraanide taga ning jälgisid võistluste kulgu. Nagu te nägite, siis esimese 12 tunniga oli seis päris paljulubav, kuid 24h jooks algab ikkagi pärast 12 tundi. Nagu maraton hakkab 30-35 ndast kilomeetrist, on ka ultradistantsidel nii, et tulemus tuleb selle pealt, mis tehakse ikkagi teises pooles.
 Võistluse tingimused olid väga head ning mitte midagi selle kohapealt kurta ei saa. Ilm soosis head jooksu, ei olnud liiga palav, külm ka ei hakanud. Tuul oli paras, vihma ei olnudki. Mida veel tahta? Rada oli kiire ning lihtne. Tingimuste headusest räägib enda eest tõsisasi, et püstitati 8 rahvusrekordit, 1 Euroopa rekord ning 46 isiklikku rekordit!!!
 Sündis ka uus Eesti naiste 24h jooksu rekord, mille jooksis hetkel minu käe all treeniv Karmen, kes seadis uueks tippmargiks 173,319 km. Palju õnne uue rekordi puhul! Siit on hea edasi minna ning arenguruumi on veel küllaga!

 Minu enda jooks kindlasti mulle rahulolu ei paku! Saan aru küll, et hea kui 200 + ikkagi ära tuli ning säilitasin sellega ka C kategooria staatuse, kuid lendasin ilusasse Albisse ikkagi suurtemate ootustega. Kui sa oled korduvalt 200+ ära jooksnud, siis samasse auku tulemuse tegemine erilist rõõmu ei valmista. Miks jäi minu tulemuseks 201,064 km ?


  •  Esimeses pooles jooksin 117 km ning samas tempos jätkates oleksin olnud tubli 220-230 graafikus, sest kerge järeleandmine oleks igaljuhul tulnud. 
  • 12-14 h tunnil oli enesetunne väga hea ning valisin mõneks hetkeks liiga kiire tempo, lootes varu suurendada, et lõpus kindlam tunne oleks- selle pealt aga maksin päris tugevat lõivu teises pooles. 
  • Kui olin jõudnud sellisesse seisu, et sama tempoga enam jätkata ei suuda, hakkas vaim korralikult alla andma. Tunne, et esimeses pooles tehtud eeltöö läheb raisku ja ma ei suuda seda realiseerida, mõjus raskelt.
  • Esimene kord sain abi 6 minutilisest massaazist, mida korraldajad pakkusid, sain jalad ilusti lahti, see oligi enne 12h täitumist, pärast mida natukene liiga julgelt edasi panin. Kui see jõud rauges, lootsin korra veel masaazi peale, tegin veel ühe 6 minutilise otsa. Pärast seda enam nii suurt energiat tagasi ei tulnud, kuigi liikusin veel ilusti 210+ graafikus. 
  •  Ja siis ma murdusin, vaimselt. Kõik tundus juba liiga palju. Varu, mille ette jooksin, hakkas aina kahanema ja kahanema. Kuskil 18ndal tunnil loobusin igasugustest rekorditest, lasin endale veel ühe massaazi teha ( tasuta sai ju) ning oli selge, et kui vaheldumisi kõnnin ja jooksen, siis saab vähemalt keegi meie omadest 200 km kokku. See 201 km oli ka minu jooksu ainuke pluss, kuigi ultrajooksjad teavad, et see ei ole mingi suur number enam minu jaoks!
  • Heades tingimustes oma võimete mitte realiseerimine oli muidugi karm kogemus, raske oli jooksu lõpus oma emotsioone tagasi hoida, polnud minu päev, nagu sportlased ikka ütlevad, kui muud vabandust ei ole:) ( Tegelikult polnud päeval midagi viga, öösel hakkas kole pihta:))

 Suured tänud toetustiimile Piale ja Pillele, kes aitasid nii heas kui halvas ning hoidsid ikka meelt erksana ning sundisid liikuma ja veelkord liikuma! Aitäh Eesti koondisele, kes olid rajal ja tegid selle jooksu selliseks, nagu ta oli! Tänud korraldajatele- Albi24h jääb selles osas kindlasti väga positiivselt meelde! 

 Nüüd ma puhkan, võtan aja maha! Hooaeg on läbi. Hooaja kokkuvõtte teen natukene hiljem, siis on mingid numbrid ka ette näidata! 

 Pää püsti ja tehke ikka enda heaks! 




Comments

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Haanja 100 ultra- kaua oodatud võit!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!