Tartu maraton ei läinud ju tegelikult aia taha:)
Hei, sõbrad!
Kui täna oleks olnud start minu hooaja kõige tähtsamale maratonile, siis oleksin tõsiselt pettunud ja kurb, aga seekord oli plaan A ja plaan B ning targem oli plaan B juurde jääda. Ehk siis, kui koha peale joosta ei saa, siis võtan rahulikumalt ning teen lihtsalt pikema treeningu. Plaani B rikkus natukene ära tilgakene tõrva meepotis, mille tõttu oli ka lõpuaeg pehmelt öeldes tagasihoidlik. Aga kripeldama küll miskit ei jää ning tänu sunnitud tagasihoidlikule teisele poolele, saan suhteliselt ruttu tavapäraste treeningutega jätkata ning taastumisele palju aega ei pea kulutama. Esimese poole jooksin enamvähem 9.-12. kohta hoidvas pundis, aga esiotsa mehed olid juba oma teed läinud ja otustasingi tagasi tõmmata. Ka poolmaratoni 1.20 oli tegelikult natukene kiire, kui arvestada seda, mis me Viljariga plaanisime. Seega, kõik oli tegelikult hästi, kontrolli all ja teine pool oleks pidanud olema rahulik jooks. Aga see tõrvatilk - need olid krambid! Üks järeldus, kuidas sellise tempoga jooksmisel saavad krambid tulla on see, et kui tempo lased alla ja samm muutub, siis lihas ei ole sellega harjunud ja sellest tulenevalt hakkab krampi kiskuma. ProRunnerid ju kõik teavad, kuidas Viljar SEB maratonil krampidega lõpus maadles. Tema puhul oli tegemist ebaharilikult aeglase jooksmisega. Minu puhul oli lihtsalt tempo langus pärast esimest kiiremat 21,1 km- t. Mingi kala siin peab olema, sest vedeliku ja magneesiumi tarbimisega vaevalt siin suurt viga olen teinud, kuna valmistasin selles osas end veel paremini ette, kui enne SEB maratoni, kus krampe ei tekkinud. ( v.a väikesed jalalaba krampi tõmbamised, mis jooksu ei seganud). Tegin sagedasi peatusi, et lihaseid venitada, kallistasin puid ja ergutasin neid, kellel oli vaja veel ilusti lõpuni pingutada. Usun, et sellises olukorras käitusin väga õiglaselt ja spordimehelikult tegin maratoni ikkagi ära! (Väga hea võimalus oli vahepeal lihtsalt üle silla finishisse jalutada, aga ma tegin ikka selle lõpuosa ilusti pausidega ära ning sain maratoni kirja). ProRunnerid olid täna väga tublid ning maratonis saime ka klubide arvestuses esikoha! Marek jooksis vägeva uue rekordi, julgelt alla kolme tunni, Olari pani arvestades enda seisu ja ettevalmistust korralikult kõik välja, Kaido oli ka hea, olgugi, et eesmärgist jäi natukene puudu, aga ainult natukene. Järgmisel korral teed ära! 10 km distantsil tuli nii naiste kui ka meeste esikoht meie klubile, Aitäh, Rauno ja Jolanta, päästsite päeva! Muidugi ka kõik ülejäänud ProRunnerid ja teised spordihuvilised. Oli ju tegelikult ilus laupäev!
Lisaks enda ponnistustele on mul ülihea meel enda õpilaste ja sõprade üle, kes ületavad ennast ja naudivad liikumist. Täna oli mul mitmed õpilased rajal ning kõikidel ka jooks õnnestus! Karmeni uus isiklik rekord poolmaratonis on nüüd 1.42.23, mis on enam kui 8 minutit parem eelmisest. Kristiina jooksis esimest korda võistlustel 10 km. Algselt mõtlesime, et tunniga joosta oleks väga okei, aga ta tuli palju varem finishisse :) 55.43 on tema esimese 10 km aeg, mis on tõesti hea, arvestades seda, et on enda jaoks jooksmise nautimise leidnud üpris hiljuti. Mare tuli väga ilusti, ajaga 49.07, mis ei ole küll isiklik rekord, aga seda aastat vaadates on see vägagi hästi tehtud. Marel on võistlusgraafik ka tihedam kui Tallinnas tipptunmni liiklus:) Heli jooksis alla tunni, ajaga 58.53, mis on ka väga hea ning ta oli ise ka väga rahul. See annabki mulle palju juurde ja see toidab! Aitäh teile!
Minu hooaeg on sisuliselt läbi! Maratoni rekordi jooksin kevadel ära ja ju siis ei olnud rohkem see aasta vaja seda üle lüüa. Seekord nii! Päris kokkuvõtet tegema ei hakka veel. Vaatame, mis Prantsusmaal 24h jooksu Euroopa meistrivõistlustel saab ja siis paneme hooaja lukku!
Jaaa, lõpetuseks, saime koostöös Meritiga lõpuks valmis medaliseina, mille tegemine võttis küll palju aega, aga tulemus on seda väärt!
Olge mahedad ning tehke ikka enda heaks!
Kui täna oleks olnud start minu hooaja kõige tähtsamale maratonile, siis oleksin tõsiselt pettunud ja kurb, aga seekord oli plaan A ja plaan B ning targem oli plaan B juurde jääda. Ehk siis, kui koha peale joosta ei saa, siis võtan rahulikumalt ning teen lihtsalt pikema treeningu. Plaani B rikkus natukene ära tilgakene tõrva meepotis, mille tõttu oli ka lõpuaeg pehmelt öeldes tagasihoidlik. Aga kripeldama küll miskit ei jää ning tänu sunnitud tagasihoidlikule teisele poolele, saan suhteliselt ruttu tavapäraste treeningutega jätkata ning taastumisele palju aega ei pea kulutama. Esimese poole jooksin enamvähem 9.-12. kohta hoidvas pundis, aga esiotsa mehed olid juba oma teed läinud ja otustasingi tagasi tõmmata. Ka poolmaratoni 1.20 oli tegelikult natukene kiire, kui arvestada seda, mis me Viljariga plaanisime. Seega, kõik oli tegelikult hästi, kontrolli all ja teine pool oleks pidanud olema rahulik jooks. Aga see tõrvatilk - need olid krambid! Üks järeldus, kuidas sellise tempoga jooksmisel saavad krambid tulla on see, et kui tempo lased alla ja samm muutub, siis lihas ei ole sellega harjunud ja sellest tulenevalt hakkab krampi kiskuma. ProRunnerid ju kõik teavad, kuidas Viljar SEB maratonil krampidega lõpus maadles. Tema puhul oli tegemist ebaharilikult aeglase jooksmisega. Minu puhul oli lihtsalt tempo langus pärast esimest kiiremat 21,1 km- t. Mingi kala siin peab olema, sest vedeliku ja magneesiumi tarbimisega vaevalt siin suurt viga olen teinud, kuna valmistasin selles osas end veel paremini ette, kui enne SEB maratoni, kus krampe ei tekkinud. ( v.a väikesed jalalaba krampi tõmbamised, mis jooksu ei seganud). Tegin sagedasi peatusi, et lihaseid venitada, kallistasin puid ja ergutasin neid, kellel oli vaja veel ilusti lõpuni pingutada. Usun, et sellises olukorras käitusin väga õiglaselt ja spordimehelikult tegin maratoni ikkagi ära! (Väga hea võimalus oli vahepeal lihtsalt üle silla finishisse jalutada, aga ma tegin ikka selle lõpuosa ilusti pausidega ära ning sain maratoni kirja). ProRunnerid olid täna väga tublid ning maratonis saime ka klubide arvestuses esikoha! Marek jooksis vägeva uue rekordi, julgelt alla kolme tunni, Olari pani arvestades enda seisu ja ettevalmistust korralikult kõik välja, Kaido oli ka hea, olgugi, et eesmärgist jäi natukene puudu, aga ainult natukene. Järgmisel korral teed ära! 10 km distantsil tuli nii naiste kui ka meeste esikoht meie klubile, Aitäh, Rauno ja Jolanta, päästsite päeva! Muidugi ka kõik ülejäänud ProRunnerid ja teised spordihuvilised. Oli ju tegelikult ilus laupäev!
Lisaks enda ponnistustele on mul ülihea meel enda õpilaste ja sõprade üle, kes ületavad ennast ja naudivad liikumist. Täna oli mul mitmed õpilased rajal ning kõikidel ka jooks õnnestus! Karmeni uus isiklik rekord poolmaratonis on nüüd 1.42.23, mis on enam kui 8 minutit parem eelmisest. Kristiina jooksis esimest korda võistlustel 10 km. Algselt mõtlesime, et tunniga joosta oleks väga okei, aga ta tuli palju varem finishisse :) 55.43 on tema esimese 10 km aeg, mis on tõesti hea, arvestades seda, et on enda jaoks jooksmise nautimise leidnud üpris hiljuti. Mare tuli väga ilusti, ajaga 49.07, mis ei ole küll isiklik rekord, aga seda aastat vaadates on see vägagi hästi tehtud. Marel on võistlusgraafik ka tihedam kui Tallinnas tipptunmni liiklus:) Heli jooksis alla tunni, ajaga 58.53, mis on ka väga hea ning ta oli ise ka väga rahul. See annabki mulle palju juurde ja see toidab! Aitäh teile!
Minu hooaeg on sisuliselt läbi! Maratoni rekordi jooksin kevadel ära ja ju siis ei olnud rohkem see aasta vaja seda üle lüüa. Seekord nii! Päris kokkuvõtet tegema ei hakka veel. Vaatame, mis Prantsusmaal 24h jooksu Euroopa meistrivõistlustel saab ja siis paneme hooaja lukku!
Jaaa, lõpetuseks, saime koostöös Meritiga lõpuks valmis medaliseina, mille tegemine võttis küll palju aega, aga tulemus on seda väärt!
Olge mahedad ning tehke ikka enda heaks!
Comments
Post a Comment