Tänu kõigile toetajatele tuli Iirimaalt uus 24h jooksu isiklik rekord- 212,2 km

 Hei, sõbrad!

 Hetkel on käsil taastumine 24h jooksust ning on hea meel tõdeda, et miinimumeesmärk sai täidetud!  Peaeesmärk ületada 220 km piir jäi seekord küll teostamata, kuna kõik ei laabunud päris nii, nagu oleksin osanud oodata! Miks ja kuidas see kõik nii läks?

 Enda viiendale 24h jooksu tiitlivõistlustele sõitsin 29ndal juunil. Valisime odavama variandi ja seetõttu reisisime sihtkohta kolme erineva lennuga. Reis oli ilma tõrgeteta ja see kindlasti mingit väsimust ega negatiivsust jooksule ei jätnud. Olles neljapäeva pärastlõunal ilusti kohale jõudnud, tutvusime natukene linnaga. Põhja-Iirimaal asuv Belfasti linn on päris ilus ja vaatamist oli seal palju- rohkem, kui jõudsime vaadata.
 Reedel oli juba avatseremoonia ja pärast seda väikene pasta party ka, mis oli eelnevatest natukene tagasihoidlikum, aga sai ikka söönuks ja mina vana kalana muidugi võtsin kohe kaks portsu korraga, et ei peaks rohkem järjekorras seisma. Rongkäik, pildid, pasta party tehtud ning siis juba majutusse võistlusteks viimaseid ettevalmistusi tegema. Hakkasin enda super Tupperware käsiblenderiga smuutisid vorpima. Tegime viimase võistluseelse koosviibimise ning seejärel varakult magama.  Õnneks on mul enne võistlusi väga hea uni ning ei ole probleeme magama jäämisega. Saan end korralikult välja magatud.
 Võistluspäev algas kell 7 hommikusöögiga. Pärast seda oli paar tundi aega kõik asjad kokku panna, mida jooksul vaja ning end starti minekuks valmis seada.
 Stardipaika jõudsime ca poolteist tundi enne stardipauku. Kreemid-plaastrid peale, väikene eine sisse, riided selga ja kiibikontrolli. Pärast seda 15 minutit lebamist jalad taeva poole ning muusika saatel keskendusin lahinguks!
 Kõik see sai alguse päeval kell 12. Stardis oli 159 meest ja 131 naist. Algus oli paljutõotav, kuid koheselt jäi silma korraldajapoolne kesine joogi- ja söögilaud. Ei ole minu silmad veel ultrajooksus nii väikese valikuga lauda näinud. Joogipooliseks oli esimesel 12h ainult vesi ja mingi apelsinimaitseline jook, teises pooles lisandus veel coca-cola. Toidulaual rosinad, küpsised, datlid ja nipetnäpet veel. Tugevamateks toitudest pakuti pastat, mida mul ei õnnestunud saada, kui soov oli:/.
 Alustasin teadlikult kerge varuga, jooksutempo oli kella järgi ca 5:45 min/km. Varu võtsin seetõttu, et pausidega kokku oleks esimese poole keskmine kiirus ca 6 min/km, et teises pooles oleks aega rohkem peatusi teha. Esimese 12h jooksul pikki peatusi ei teinud ning joogid-söögid sai tarbitud käigupealt + mõned (suht palju) vedeliku väljalaskmis peatused. 12 h tunni peal olin mõne kilomeetriga 6 min/km graafikust maas, kuid seis oli väga korralik, et teises pooles 100+ km joosta ja 220 kokku koguda. 12h peal tegin söögipeatuse, kus võtsin endale aega 15 minutit süüa sooja toitu ja juua tass kohvi ning lisa 5 minutit ennast tühjendada ja samas veel grammike jalgu puhata. Pärast seda sai sama tempoga edasi mindud ning kõik tundus päris hea! Minul oli küll hea, aga korraldajate poolne tulemuste edastamine andis kõvasti soovida. 12h peal pidin helistama Merrule, et küsida, kui palju mul kokku joostud on, kuna meil ekraan ei näidanud midagi. Siis ühel hetkel loksus kõik paika, ekraan näitas taas läbitud distantse ja ringe ning aegu. See rõõm oli kahjuks üürikene ja ca 14ndal tunnil oli taas tühi maa! Kuidas sa jooksed, kui sa ei tea, kui palju sul joostud on? Kuidas saab tiitlivõistlustel midagi sellist juhtuda, et jooksjad peavad enne uuele ringile minekut korra ootama, et süsteem töötama hakkaks ja siis alles saavad edasi joosta? Ma saan aru, et tehnikaga võib kõike juhtuda, kuid varuvariandid peaksid olemas olema ja siis oleks pidanud kohe hakkama igal tunnil paberil tulemusi tiimidele esitama. Seda tehti aga 6h hiljem. Kuus tundi tühja maad tähendas minule seda, et kui 18ndal tunnil me lõpuks paberil mingi seisu teada saime, olin ma juba graafikust maas ning see väga palju just ei motiveerinud. Kaheksateistkümnendal tunnil on seis juba selline, et ega väga naljalt juurde ei pane, eriti veel siis, kui ei saa kindel olla, kas süsteem nüüd töötab ja millal jälle taaskord midagi teada saab. Tempo oli tegelikult ikka suhteliselt hea ning 6 min/km läbimisega probleeme veel ei olnud, aga pausid läksid tihedamaks. 18ndal tunnil tegin oma teise ja viimase pikema peatuse 15+5 minutit. Pärast seda pausi oli selge, et 220 on suhteliselt kättesaamatu. Isiklik rekord oli veel jõukohane ja see oli ainuke asi, mis mind veel motiveeris. Viimastel tundidel oli samm juba vähe töntsim ja keha kössis, aga liikusin kindlalt 210+ suunas ning lihtsalt kannatasin lõpuni ära! 212,2 km on uus isiklik rekord ja seekordne tõsiasi! Kohutavalt kahju, et just sellel võistlusel korralduse poole pealt nii läks, kuna ei juhtu just tihti 24h jooksudel, kui endal kõik nii hästi klapib ja sujub. Aga järgmisel korral kindlasti targem ja tugevam! 220 km oli kindlasti jalas ja selliste probleemide olemasoluta oleksin suutnud end vähe paremini graafikus hoida! Teadmatus on selle jooksu ajal kõige hullem asi minu jaoks. Aga see oli vägev, see on nüüd tehtud ja siit on positiivne edasi minna! Tunnen, et jaksan ultrajooksus endast veel rohkem välja anda kui varem!

 Siinkohal tahan teid kõiki tänada ja ma siiralt loodan, et kõik, kes minu tegemist toetasid ja toetavad, jäid ikkagi tulemusega enam-vähem rahule! Ma ise annaks endale hindeks 4, aga tänu muudele tehnilistele viperustele üldhindeks tugev 3!

 Aitäh minu perele ja lähedastele tugeva toetuse eest! Suur aitäh Meritile, kes on terve selle aja jooksul minu kõrval olnud ning toetanud ka siis, kui just kõige kergem pole olnud! Aitäh kõigile sõpradele ja tuttavatele, kes on mind motiveerinud ning ikka ja jälle üllatuvad minu tegemistes!

 Tänan väga HAKA Plast OÜ-d ning meie toredat kollektiivi. Hea tunne on, kui sinu tegemisi toetatakse ja tugevalt kaasa elatakse!
 Tänan Aqva Hotels Spad, Romani hea koostöö ning üksteist toetava läbisaamise eest!

 Aitäh, terve hooaja suurtoetaja Reinmaa & Partnerid Advokaadibüroo. Mul on hea meel, et olen leidnud sellise koostöö võimaluse! Ma hindan seda väga kõrgelt!

 Aitäh marathon100 & Janek, et korraldasite minu toetuseks Eesti jooksupäeva raames virtuaaljooksu, mille osalustasu tuli minu MMi toetuseks!

 Suur aitäh kõigile stardipaiga projekti toetajatele! See oli minu jaoks suur üllatus ja tunnustus! Mul on hea meel, et minu ümber on nii palju häid inimesi!

Stardipaigast andsid hoogu: Ingrit Ernits, Madis Lepiksaar, Kaul Augasmägi, Moonika Pilli, Olle Rõuk, Reine Koppel, Tiit Oinus, Rauno Uusküla, Kristjan Niine, Marti Kees, Ulvi Lond, Sixten Leemets, Marko Teiva, Rait Karus, Piret Umbaed, Karl Käsper, Kristiina Peedo, Lisete Laisaar, Ivar Augasmägi, Priit Valk, Rauno Ilves, Robert Raap, Lauri Lahtmäe, Reio Laar, Kevin Väljaots, Karmen Lepp, Theimo Sildvee, Rain Seepõld, Margit Partei, Liis Uusküla ning lisaks veel 7 toetajat, kes on mulle teada, kuid projektis soovisid jääda anonüümseks! Aitäh, et aitasite saavutada uue isikliku rekordi!

 Aitäh, Aivar Luud, et mind ultraradadele aitasid ning sellel alal väga palju õpetanud oled! Aitäh, treener Viljar Vallimäe! Aitäh, Spordiklubi ProRunner!


 Hetkel taastun ja siis juba hakkan vaikselt valmistuma sügisesteks etteasteteks! Päris kindel veel ei ole, millisel maratonil tulemust tegema lähen, kas Tallinnas või Tartus. Tallinn jääb natukene liiga lähedale ning seetõttu tuleb võib olla sellest loobuda ja proovida head jooksu teha Tartu linnamaratonil! Järgmise 24h jooksu plaanin teha järgmisel aastal, kui võimalik. Kuid kindlasti on plaanis osaleda 2019ndal aastal 24h MMil Austrias! Võtan nüüd aega puhata ja treenida, et olla veel tugevam ja võimsam!

 Aitäh, Teile!




Comments

Popular posts from this blog

Blogi läheb ajutiselt kinni, Mõedaka nimejooksusarja panen ka kinni!

Haanja 100 ultra- kaua oodatud võit!

Soomes käidud, lahing peetud, organismile piisavalt puhkust antud ning nüüd kevade suunas!